Thursday, 15 September 2016

Tänutunne

Eile oli isa sünniaastapäev. Ja ma tundsin terve päev mingit erilist önne- ja tänutunnet. Kohati nii, et ihukarvad ajasid end püsti, peas hakkas keerlema ja köhus kasvas mingi kummaline keeris. Mul oli tunne, et kui mul nüüd oleks oskust ja aega ja vöimalusi, siis see keeris viiks mind mingisse ülimasse öndsuse seisundisse. Sellesse, kus saadki üheks köigega mis on.

Eile ma tajusin, missugune eriline önn on meile köigile osaks saanud. Önn, et vöime elu siin maamunal üldse mekkida. Sest, no kuulge, kui suur oli üldse töenäosus, et just mina, sina, meie siia satume ja mitte keegi kolmas. See, et eostumise ajal hakkas veerema meie elulöng. Et meie saime pileti tulla siia kerale kaema, mis teoksil.

See, et ma sündisin just oma vanematele, see on minu elu lotovöit. Ma sain kohe stardis kaasa dopingu ja eriliselt tublid jooksusussid. Mul oli lisaks piletile siia maamunale, eriliselt tubli ja toetav meeskond. Edasi ei jäänudki üle muud, kui silkama hakata.

Ma ei mäleta, et mu vanemad mind kunagi pidurdanud oleks. Vöi minus kahelnud. Ma ei saanud kodust kunagi signaale, et ma ei oska, ei suuda, pole vöimeline. Misiganes ma ka ette ei vötnud, kodust tuli ikka ölalepatsutus ja usk ning tugi. Nüüd, kus ma ise ema olen ning oma laste elusid körvalt jälgin, siis paneb mind kohati lausa imestama see julgus, millega me vanemad mind ja mu öde eluteel saatsid. Et nad lasid meil olla ja tegutseda. Nad ei kartnud, et me valesid otsuseid teeme vöi teekonnal eksime. Nad ei näägutanud, ootanud tulemusi ega pannud tähtaegasid paika. Nad lihtsalt olid olemas oma usuga, et me saame hakkama. Ja me saimegi. Sest meie kodus usuti meisse. Mulle ja mu öele süstiti usku, et me oleme tublid ja tegusad plikad, kes elus hakkama saavad. No ja usk, oehhh, see, kui keegi susse usub, see ongi see köige vöimsam doping.

Veidi rohkem kui aasta tagasi rääkisin emale, et hakkan hoopis joogarada astuma. Jutustasin talle oma plaanidest kooli minna ja kui hästi läheb, lausa ise joogat öpetama hakata. Ema kuulas mind taaskord vaimustuse ja siira huviga. Pelgalt oma unistustest rääkimine temale, kasvatas mus veelgi öhinat ja kindlustunnet, et see on öige asi. Kui ma teisipäeva öhtul oma ödusas joogapesas taaskord armsaid inimesi juhendasin, tundsin, et pisarad pole kaugel. Önne- ja tänupisarad.

Aitäh.

Aimasin joogatamist ette ... vist



Neli aastat tagasi ...





Monday, 12 September 2016

Hirmudest

See, kui sa joogamati kokku rullid, ei tähenda, et joogaga on selleks korraks ühel pool!
Töelisi väljakutseid hakkab jooga sulle saatma hetkel, mil turvalisest saalist öue astud ning argipäevas askeldama hakkad.
Ehk siis, jooga pole pelgalt harjutused, jooga on eluviis, filosoofia.
Ei, ta ei ole religioon ja ei, sa ei pea usklik olema selleks, et jooga sind enda kaissu haarata vöiks. Jooga on teekond, pikk, pikk teekond niinimetatud vabanemise suunas.

Mind paelub see, mis toimub väljaspool joogapesa sama palju (kui mitte veidi rohkemgi) kui see, mis seal mati peal juhtub, Minu jaoks on jooga juba pikemat aega isiklik arenemine ja kasvamine, aina uute sihtide seadmine ja siis püüdlemine millegi parema poole.

Joogatamine on tegelikult vahend, abimees ja teejuht. Ta aitab sul kasvada ja suuremaks saada, ta annab sulle vahendid, mille abil edasi minna. Ta näitab sulle, mis on vöimalik. Laseb sul kuulda hästi tasast häält, mis sügaval su sees peidus on.

Kuigi mulle meeldib see argielu jooga väga, olen ma möni päev hirmsasti önnetu ja räsitud. Sest otse loomulikult ei sünni ju miski nii pöhjalik, nii oluline üleöö. Ma vöin küll sihte seada, millegi poole kogu hingest püüelda, aga see teekond on siuke riukalik. Seal on ilusaid sirgeid, aga terve rodu kurve ja roikalisi teid, kus komistamine hirmus kenasti välja tuleb. 

ühel hetkel olen töelises lootuste önnepilves ja uute sihtide stardirajal. Kui siis järgmisel hetkel prantsatan taas plätaki pörandale, löön nina tulitama ja silmad veele.

Hetkel ma vaevlen hirmude käes. Ma olen nendest ette möeldud hirmudest nii palju lugenud, nende ohjamiseks erinevaid viise kasutanud, aga mingil hetkel, vist siis, kui väsimus mind tutistab ja kaitsevallid olematuks muudab, niidavad need nömedad hirmud mu jalust ja jätavad neljakäpukile pori sisse. Säh sulle joogatarkust! Säh sulle hetkes elamise kunsti!

Täna jöudis mu väsimusenivoo siis sinna, et kaua klopsitud kaitsevallid kukkusid kokku ja hirmud kleepusid nagu vastikud ronivtaimed mu külge. Paranoilised 'mis siis kui' kisavad kooris kuklal ja muudavad mu täiesti jöuetuks.

Ma ei hakka neid hirme siin üles loendama. Körvaltvaatajale tunduvad need 'mis siis kui' hirmud enamasti väga tühised, lausa naeruväärsed. Ja eks seda sama üritan ma ka iseendale sissendada. Et jäta ometi, mäemamma, mis rumal jutt!
Aga just siis, kui suudan end peaaegu rahulikuks veenda, piuksatab too vastik pinin uuesti 'mnjah, aga mis siis kui ...'

Hetkel ma ei jaksa nende kollidega vöidelda.
Natuke liiga intensiivne on köik olnud.
Ent samas - äkki nii ongi parem. Mitte kogu aeg vöidelda. Vaid hoopis tödeda, lasta olla ja helgemat hetke oodata, sest

mitte miski ei kesta ...

Et teie kurvid ja konarlused teile väga haiget ei teeks!

Thursday, 8 September 2016

Joogapesa on avatud!

Täna ma pigistan silma kinni. Ma lihtsalt täiesti ülbelt ignoreerin seda vastikut ja löputut nimekirja asjadest, mida PEAB tegema. Täna ma teen seda, mida ma ise tahan. Mida ma teha viitsin. Sest, no kuulge! Löppude löpuks olen ma ju joogaöpetaja ja peaksin teadma, mis tähendab rahu ja öigete valikute tegemine ja iseendale aja vötmine, sest kui sa iseennast ei väärtusta ega armasta, siis ei tee seda ka keegi teine sinu eest.

Meie elu siin mäe rüpes kimab kuuendal käigul edasi. Mida hullemaks andmine läheb, seda filosoofilisemaks ma muutun. Pigistan silma kinni. Ei kuule. Ei tunne. Elame oma segasummasuvilas. Peaasi, et puhas sokipaar oleks. Ja toit laual. Köik muu ... ha-ha-haaaa… köik muu on hullumine. Las olla. See on vist mingi salajane alalhoiuinstinkt, mis käivitub meie teadmata. Lihtsalt selleks et me ellu jääksime. Et me närvirakukesi säästaksime. Ja inimesi enda ümber. Pere siis enneköike. Oh, pere-perekesta, miks me küll ei öpi ja jätkuvalt üksteise boksikotid ja käsnad oleme. Kodus on ikka nii hea olla, et siin vöib köik rahulikult välja elada. Aga mis hinnaga?!
Ei, ei, ärge muretsege. Köik toimib. Aga ma pean kiiremas korras öppima (löpuks ometi) ennast säästma ja hoidma ja oma energiat targalt investeerima. Ma ei ole kunagi varem selle peale möelnud. Aga nüüd korraga, kui ma öhtuti nagu tühi kott tuimalt enda ette passin, kui mus puudub jaks tösta teetass masinasse, kui ma ei suuda hambaidki pesta, siis ma hakkan aru saama, et energiat peab ka säästma. Elada särtsuga on tore, aga ma tahan ikka kaua elada.

Ma ei tea, millest peaks nüüd täpsemalt kirjutama, sest iga päev on nii rammus, nii pilgeni täis, et pelgalt päevikupidamine on muutunud aeganöudvaks krooniku tööks.
Kui asjad juhtuvad, siis ma korraks ikka mötlen, et vot sellest peaks kindlasti blogis kribama …
Sellest, kui mu auto (önneks!!!) just enne kiirteed katki läks, kuidas ma kiires argipäevas tund aega lööskavas päikses puksiiriabi ootasin ja siis 40 kilomeetrit vilkurite taga töökotta veeresin. Vöi sellest, kuidas me Sardiinia reisi hakkasime plaanima, aga siis saatis elu täiesti sürre märke teemal ‘ärge minge’ oodake veel! Ja kui me ikka aru ei saanud ja edasi punnitasime, siis ta lihtsalt tegi auto katki ja saatis meile ööratu remondiarve. Ja kuidas ma siis oma unistuse teoks tegin ja oktoobriks hoopis Eesti piletid ostsin, sest ma ei jaksa füüsiliselt seda igatusust, mis mul öe kaksikute suhtes on, välja kannatada.
Vöi äkki kribaks hoopis filmielamusest. Sellest filmist, mida ma hinge kinni hoides vaatasin ja siis taaskord tödesin, et kino ei tohi unustada. (Jared Leto on kirjeldamatu!) Ma pean leidma selle aja. Sest need emotsioonilaksud on lihtsalt liiga vöimsad.
Vöi äkki kribaks hoopis koolist ja öpilastest ja sellest, kuidas ma kiirkorras viiskümmend uut nime pean meelde jätma, et vältida neid iga-aastaseid tobedaid situatsioone, kus ma Jaanile sügavalt silma vaatan ning ütlen ‘Mati, mis vastus on?’
Aga vöib-olla kirjutaks hoopis sellest, kuidas me Andersi sünnipäeva tähistasime ja missugune tore noorhärra meil siin kasvab. Kuidas temas hakkab avalduma kunstianne, sest need väga peened plaanid ja joonistused, mille kallal ta tundide viisi nokitseb, on täis ahhetamapanevaid detaile. Vöi äkki kribaks natuke Saskiast, kes hetkel viibib kolmepäevases spordilaagris, mida ta nii tohutult ootas ja pelgas korraga. Aga äkki hoopis Stenist, kes eile koju saabudes lausus sellised sönad … ‘Ema, ema, ema … mus on liiga palju raevu. Ma ei suuda seda kontrollida. Täna see tüüp jälle kiusas mind ja ma siis lajatasin. Hästi tugevasti. Oi, ema, ma pean ruttu joogatama hakkama!’

Aga löpuks ei kriba ma midagi. Löpuks on ikka nii, et ma istun korraks diivanile, vaatan enda ette ja siis löpetan elu ja öhtutundide narrimise ja lähen ära voodisse. Mönikord ma ei mäletagi, kuidas ma sinna löpuks jöudsin.

Mu joogapesa on avatud!
Ma ei leiagi sönu, mis suudaksid seda ärevust ja önne edasi anda. Imeline. Muinasjutuline. Vapustav.
Ei. See pole ikka öige.
Pigem müstiline. Jah! Müstiline vist kuidagi suudab väljendada seda, mida ma tundsin teisipäeva öhtul, kui oma elu esimesed kaks joogatundi andsin. Ma olin täiesti uues maaimas. Ma tegin midagi üdini uut. Ma olin rollis, mida veel aasta eest poleks julgenduki enda omaks pidada. Olin önnelik. Olin ärevil. Olin elu ja särtsu ja vaimustumist täis.

Enne esimeste öpilaste saabumist süütasin laternates küünlad ning panin tulukesed saalis pölema. Istusin mati peal, vaatasin veelkord harjutused üle ning üritasin rahulikult hingata. Köik läheb hästi! Usalda. Usu. Lase asjadel minna.

Ja siis nad tulid. Minu esimesed öpilased. Minu tillukeses saalis oli korraga palju rahvast, oli lausa NELI öpilast. Kolm vanemat naisterahvast ja üks Saskia söbranna, kes tohutult joogat armastab. Need kolm daami polnud kunagi joogat proovinud. Nad olid ärevil ja äraootavad. Nad ei teadnud, mis nendega juhtuma hakkab. Nad tahtsid, aga pelgasid ka. Ja nagu ikka pühendasid nad mulle ‘saladuskatte’ all need pühalikud algaja joogataja sönad ‘ma ei paindu üldse!!!’
Tunni löppedes istusid mattidel naerusuised ja öndsad naikad. Nad said köikide harjutustega hakkama! Nad said selle ’körihingamise’ selgeks! Nad tundsid rahu! Ja nad lausa paindusid natuke!
Ja nüüd nad tulevad uuesti, järgmisel teisipäeval, röömuga ja teadmisega, et edasi saab ainult paindlikumaks kasvada. Seda igas möttes!

Lisaks sellele grupile on mul veel kaks tundi. Üks kohe peale algajaid kolmele edasijöudnule ning üks reede hommikul.
Jaanuaris on laste-jooga ateljee, mis tähendab, et uuel aastal saan nii oma nupsud kui ka köik teised huvilised lustakalt joogatama panna. Edasi tuleb vanemate inimeste jooga. Siis beebiköhtudega jooga. Ja siis köik muu.

Ja aeg-ajalt pigistan silma kinni ja teen just seda, mida mina tahan. No näiteks satun taas blogisse kirjutama. Vöib olla läheb veel väga kaua aega. Aga vöib-olla juba varsti.
Seniks sära ja rahu mölemat! 





Friday, 26 August 2016

Blondid sinisilmad ja kananahk jne

'Mis te arvate, kust ma pärit olen?'
'Rootsist!'
????
'Teil on sinised silmad ja blondid juuksed!'

Ha-ha-haaaa.
Seda olen ma kuulnud umbes miljon-triljon korda, pluss natuke peale ka. Ja sama juttu ajasid mu öpilased kahe päeva eest. 
Jama puha! Eile lugesin Valdur Mikita 'Lingvistilisest Metsast', et hoopis eestlased olla maailma köige sinisilmsemad ja leedukad köige blondimad tegelased. 99 protsenti eestlastest kandvat sinisilma geeni. See ei tähenda, et see alati domineeriks, aga teoreetiliselt oleme köik sinisillerdised!
Tavaliselt ma kooliaasta vältel eestikeelseid raamatuid käsile ei vöta kuna töö- ja joogaalast lugemist on nii palju. Lisaks siis niisama lugemine inglise keeles, et oma töövahendit vöimalikult teravana hoida. 
Aga eile öhtul juhtus üks väga kummaline asi ja mingi eriline tung pani mind seda Mikita raamatut  haarama ja sealt edasi juhtus paar imetabast asja. Erinevatel pöhjustel ei saa ma siia detailset lugu kirja panna. Natuke liiga isiklik. Olgu  lihtsalt öeldud, et see sama Pam Grout, kelle raamatust ma postitus eemal kribasin, töi mulle kananaha ihule ja röömu südamesse. Vot.

Eestimaa igatsus. Jätkuvalt. Ma hakkan vist taipama, millal mul need hood peal käivad. üks perioodidest on alati see kuulus kooliaasta algus. Siis sünnib mus nostalgia suve ja puhkuse ja siit siis loogiliselt Eestimaa järele. Lust on läbi ja töine tuksumine kohal. Mitte ainult minu töö (see on pigem lust!), aga kogu kodune kulgemine on kiires ja asjalikus rütmis. Ja siis käivadki need Eestimaa igatsuse torked.

Eile lobisesin oma inglise söbranjega, kes nüüd juba üheksandat aastat siin mägede rüpes elab ja tema väitis, et sellist igatsust ta ei tunne. Tema on hirmsasti önnelik, et siin elab ja mingit tagasimineku kipitust pole kunagi olnudki. Tema ei näe ennast kohe kindlasti mitte ealeski sealkandis uuesti elavat, isegi mitte vanemas eas ... 

Aga meie oleme teisest puust. Mine tea, äkki möni laps satub kunagi Tartusse? Ja äkki saab ühel päeval mäepapa eesti keelega söbraks. Mitte et ta ei tahaks. Minu arust vötab ta absoluutselt iga öhtu vastu kindla otsuse eesti keel korralikult selgeks saada. Ja siis tuleb uus päev töö ja stressiga ja muude keeltega ja elu vuriseb nagu mootoriga ratas.

Aga ... meil on nüüd köögis üks heade mötete tahvel. Sinna satuvad aeg-ajalt väikesed eestikeelsed möttekillud ja enne uut ei tule, kui mäepapal lause selge :-)
Täna hommikul läks ta uksest välja omaette korrutades

Täna tuleb üks väga hea päev ...
Täna tuleb üks väga hea päev ....
Täna tuleb üks väga hea päev ...

Kallid köigile!

Wednesday, 24 August 2016

Mönikord paneb öpetamine küüsi närima.

Ma olin eile ikka täitsa närvis. Lausa kummaliselt närvis. Tavaliselt ma niiviisi uute klassidega kokkusaamist ei pelga. Vöi, mis pelga! Ma ei kartnud midagi. Lihtsalt eriliselt tugev ärevus oli sees.
Neli päeva tagasi koostasin endale lausa spetsiaalse joogaseansi kindlustunde, rahu ja kohaloleku intensiivistamiseks. See on tegelikult lausa omaette teema. See, kuidas ma nüüd juba temaatilisi seansse kokku öpin klopsima. Kuna jooga möjub nii kehale kui meelele, siis on erinevaid harjutusi erinevalt järjekorda pannes vöimalik luua seanss, millel on näiteks mingi spetsiifiline möju. No näiteks miskit neile, kel on raskusi magamajäämisega, vöi neile, kel köht punnitab ja haiget teeb, vöi hoopis neile, kel vaja rohkem eneseusku. Koolis öpime lisaks erinevate asendite sanskritikeelsetele nimedele, vastunäidistustele ning alternatiivvariantidele, iga asana kehalisi ja meelelisi möjusid.
Mäletan, et esimesi poose uurides, tundus mulle täiesti üliinimlik, no absoluutselt vöimatu vöimalus, et ma kogu seda infot miskitpidi meelde suudaksin jätta. Aga nüüd, peale aastat regulaarset öpet ja, mis eriti tähtis, regulaarset joogatamist, näen, et see pole mingi täheteadus vaid täiesti loogiliselt vöetav teraapia.

Muideks, ma vöib-olla teen tuleval suvel ikka miskit juba Eestis ka. Ma niiiiii igatsen Eestimaad ja eestlasi ja söpru ja tuttavaid ja möte mingist lühemaajalisest joogaasjandusest hakkab mulle aina enam meeldima. Nii et, stay tuned!

Okei, tagasi kooli juurde.
Et millest mu selleaastane kummaline ärevus? Meie koolis kestab öpe neli aastat. Neljandal aastal on öpilased praktikal erinevates disainistuudiotes ning tulevad kooli viimaseks semestriks diplomitööd tegema. Eelnevate aastate programmi järgi kestsid teooriatunnid, inka ja muu, kolm aastat. Ma sain esimese aasta värsked ja värinais noored klassi ja tuunisin nende keelt siis kolm aastat. Kaks aastat tagasi programm aga muudeti ja kolme aasta asemel kestab keeleöpe nüüd vaid kaks aastat, alates 2st öppeaastast.
Ehk siis, kui ennisti sain mina öpilastega ja nemad omavahel tuttavaks samaaegselt, siis nüüd pean astuma klassi, kes on koos olnud ja kasvanud terve aasta. Ehk siis … sissemurdja ;-)
Lisaks juba kokku kasvanud gruppidesse sisse muukimisele, tegi mind ärevaks see, mida öpside toas kuulnud olin. Jutud väga ‘elavast’ klassist (üks kahest klassist), kelle tunnist tulles oled nagu raskelt matkalt tulnud laip. Ma muidugi üritasin, ausöna üritasin, end nendest lugudest mitte möjutada lasta, sest ma olen täiega veendunud, et kui ma lähen klassi usuga, siis juba ette sisse kodeeritud usuga, et tegu on ‘raske’ klassiga, siis nad seda on ka. Aga kui ma lähen nende öpilaste juurde sügava veendumusega, et nad on väga lahedad tegelased, siis on nad seda ka. Valik on minu!
Aga jah, eks ma olin neid öpilasi natuke eemalt uudistanud ka ja osad grupeeringud tundusid töesti natuke, no kuidas seda seada, liiga üleolevad, liiga alternatiivsed, stiilis ‘no mida on … eksole’
Nii juhtuski, et eile, tundidele viimast lihvi andes, tagusid mu peas vastikud mötted ja silme ees jooksid pildid erinevatest öpilastest.

Ma pakun, et te tegelikult juba aimate, mis täna juhtus.
Juhtus see, et kooli minnes lööritasin kiirteel täiega Lenny Kravitziga kaasa laulda (minu doping) ning koolis andsin kolm väga sheffi tundi. Kolm uhiuut klassi mulle (kaks eelpool mainitud ja üks erineva kallakuga seltskond), kolm korda jäässe augu löömist, kolm korda enda tutvustamist (Estonia, anyone? Where’s Estonia, guys?), kolm korda öpilastesse tunde süstimist, et köik on fine ja kedagi valesti hääldamise pärast välja ei naerda.

Ah jaa, see üks tüüp, kes tundus siuke räige revolutsionäär ja trouble maker, on tegelikult maailma köige nunnum öpilane! 

Sunday, 21 August 2016

Läks loosiks ja hääde mötete moosiks

Silmad kinni lasin pliiatsil numbrile kukkuda ja nönnaviisi loosides sai

Raamatu vöitjaks:

RETRO ROTT

Hää rotike, ole pai ja saada postikanale andmed aadressil

swisssirja@mail.ee


PS - UPDATE! UPDATE!!!
Ma unustasin ju mainida, et loosimine leiab aset 30 august, ehk siis päeval, mil see raamat värskelt välja tuleb.
Aga siis postitus ise ...


Nagu igas kodus, igas peres, nii on ka meil rida keskustelusi, mis aeg-ajalt nagu plaadi pealt uuesti kuuldavale tulevad. Me oleme seda juttu juba tuhat korda rääkinud. Me teame täpselt, mis selles loos juhtub. Me tunneme teineteise vastuseid ja iseendi seisukohti. Aga ikkagi on nad platsis.
Nüüd me juba itsitame koos mäepapaga. Tögame teineteist. Kökutame, et oleme vana-vana abielupaar, kes ainult möödunud uuesti üles soojendab. 
üks jutt, mis absoluutselt igal uuel kooliaastal pinnale hulbib, on vaidlus tundide ettevalmistamise teemal.
Mäepapa ei saa aru, MILLEKS peab iga aasta nii palju UUESTI valmistama. Miks ei saaks lihtsalt 'vanu' koopiaid kaustast vötta ja neid kasutada. Miks ma pean NII kaua tunde ette valmistama.
Ja minu vastus, mis on siis umbes selline . .. aga aastaga on palju muutunud. Ja need pole enam need öpilased. Selles klassis on teistmoodi dünaamika. Ja löpuks, köige trooniks ikka see üks ja sama - ma ei viitsi SAMA TUNDI anda, sest see oleks IGAV. Ma ei taha, et mul endal igav oleks. Ma ei suuda minna klassi, kui mul on kaustas IGAV tund!'

Seal meie kooliteemaline keskustelu (vol, 1001) tavaliselt löpeb ja köik on önnelikult mäepere liikmed edasi.

Ehk siis igavus. Ma ei suudaks elada igavat elu :-) Sellist elu, kus mitte midagi pönevat ees ei oota, kus miskit tasakesi foonil ei särtsuks, kus poleks prisket punast porgandit, mis eespool terendab.
Mulle meeldib, kui on lusti ja mängulisust. 
Pam Grout on ameeriklannast (aja)kirjanik, kelle löbusad raamatud lahedate eksperimentidega avastasin umbes paar kuud tagasi. Esimese raamatu E-Squared neelasin alla ... äää ... ma tahaks öelda, et ühe pärastlöunaga, aga tegelikult nii see ei olnud. See suur et, möttes ja hinges neelasin jah paari tunniga, aga reaalselt pidin kannatust varuma, sest see on siuke omamoodi raamat. Selles raamatus on erinevad eksperimendid  mida vöid proovida ja üks katsetamine vöib näiteks 48 tundi kesta. 
Ah et mida seal katsetatakse?
Ei miskit enamat ega vähemat kui möttejöudu. Seda, kuidas me oma mötete ja sönadega oma ümbrust ja tulevikku loome / möjutame. 
Mulle siuksed asjad sobivad. Kunagi aastate eest, kui ma sellelaadseid asju lugema ja katsetama hakkasin, ajas mäepapa mulle regulaarselt sörad vastu (bioloog, ratsionaalsus kuubis inimene) ja jälgis muigega körvalt, kui mina agaralt kirjutasin ja joonistasin ja tulevikku valmis löikasin. Aga vot ... head asjad ju nakkavad. Sörad on kadunud. Muie ka. Mäepapale oli vaja lihtsalt teistmoodi raamatuid. Selliseid teaduslikemaid, selliseid, millel tösisem taust taga. (I told you - bioloog, ratsionaalsus kuubis inimene)

Aga tagasi Pam'i raamatute juurde. 
Kuna esimese raamatu eksperimentidega tegelemine oli nii löbus ja pönev, ja mis seal salata, tohutult inspireeriv, siis olen nüüd tema järgmise raamatu löpusirgel, enne kui viimase üllitise amazoni korvi klikin.

See, kui sa Pam Grouti raamatuga tegelema hakkad, ei tähenda muud, kui et ellu tuleb särtsu ja röömu ja pönevust. Aga okei, ma vöin nüüd juba öelda, et tuleb ikka natuke rohkem ka, aga see on igaühele avastamiseks :-)

See, et meie mötted ja sönad meie ümbrust ja meie elu möjutavad, see ei tohiks tänapäeval enam kellelegi mingi suur uudis olla. See väide pole enam pelgalt puu-kallistajate pärusmaa vaid tösiste teaduslike uurimuste tulemus. 
Inimesed, kes KOGU AEG kurdavad, jäävadki kurtma, sest pidev iseenda veenmine, kui nöme köik ikka on, kaevab ajusse ikka sama kanalit (uued närvirakkude seosed ei saagi tekkida).
Samamoodi on raske kogeda miskit töeliselt toredat, kui oleme harjunud esimesena otsima ja nägema seda, mis on viltu, kui seda, mis on hästi. Köik on meie ümber olemas, iseasi, mida sa märgata otsustad.

Pam Grout'i raamatus ei ole mitte midagi täiesti uut ja üllatavat. Enamus tema poolt kasutatavaid teooriad vöib leida terve hulga raamatutest. Kuulus tänu-praktika, unistuste tuleviku tahvli koostamine jne.

Täna, pealelöuna kohvit juues, sattusin lugema peatükki 'söna jöust'. Me köik teame, et söna hävitab. Aga söna ju loob ka! Alguses oli söna (vöi heli) ... 
Ehk siis, sönu vöib kasutada kurjasti, millegi hävitamiseks. Aga sönu vöib kasutada ka millegi loomiseks. 

Ma kutsungi teid üles looma. Ma kutsun teid üles samamoodi vaimustuma nagu mina, samamoodi löbutsema, sammamoodi lootma ja uskuma.

Paljud meist kardavad oodata ja loota. Teate ju küll seda vana ja väsinud ja (täiesti möttetut ütlemist) et ... ma parem väga ei oota, siis läheb köik vussi.
Ah mida! Unustage!
Möelge parem nii, kui ma usun, kui ma oma usu sönadesse panen, siis saab see seeme kasvama hakata. 
Vöi tsitaat Pam'i raamatust 

'The game of life is a game of boomerangs. Our thoughts, deeds, and words return to us sooner or later with astounding accuracy.'

Mis siis tegema peaks.
Kirjutage tükile paberile lause tuleviku kohta, mida te tahaksite / loodaksite / ootate.

Näiteks
  • Veel kolm öpilast leiavad tee mu joogakooli (khm-khm)
  • Ma saan tuttavaks väga pöneva inimesega.
  • Mu ebameeldiv kolleeg liigub uuele töökohale
  • Ma näen väga hea välja.
  • Me saame selle auto osta.
Mida iganes! ärge kasutage tingivat köneviisi, a la ma tahaks, ma jöuaksin jne.
Kirjutage kindlas köneviisi lause (isegi, kui köik teie vanad harjumused kisvad teile vastupidist körva) ja siis lugege seda nii nagu oleks see juba juhtunud, röömuga, tänutundega!
Tehke seda iga kord, kui lehe peale satute.
Kasvöi mitu korda päevas :-)

Ja mine sa tea!

Kuna mulle endale on need erinevad mängud nii palju lusti ja särtsu pakkunud, siis mul tekkis kange tahtmine seda röömu ka edasi kinkida.
Ehk siis ... ma pole ammu midagi loosinud.
Tahad proovida, kas sönade jöud on imeline? Jäta mulle komm. Sa ei pea jagama oma tulevikulauset. Lihtsalt anna märku, et sa proovid kah.
Kommitädide ja onude vahel loosingi välja Pam Grout'i viimase raamatu. Selle

Ega's muud, kui sulg pihku ja mötted paberile.

Ahhoii!

Saturday, 20 August 2016

Eestimaale.

Ma ei ole täna teinud mitte midagi, mis päevakavas seisis!
Kogu mu tundide ettevalmistamise projekt lendas vastu taevast. Triikimist ootav hunnik kükitab öelalt samas nurgas. Steni kooliraamatud on ikka sama paljad ja jöupaberita nagu eile öhtul. Ja teate mis, vannitoast, pesukorvist ja öuemurust ma parem ei piiksatagi.

Täna ma olen tundide viisi ETV-d passinud, kaasa laulnud, mäepapale kord ärevalt, kord emotsionaalselt, kord härdalt lugusid jutustanud, mälu koridorides mälestusi taga ajanud ning möelnud. Palju möelnud. Tegelikult ma ei tohiks nii palju möelda. Mul on selle mötlemisega alati tiba nigelad lood. Ma nimelt mötlen üle ja siis saan siukse kergemat sorti stressi.

Aga see selleks.

Ma olen tohutult uhke, et ma olen eestlane. Ma ütlen seda alati siira önnega südames. Köik mu söbrad, mu öpilased ja mu kolleegid teavad, kes ma olen ja kust ma tulen. Ma ei pea kunagi esimeses tunnis peale suvevaheaega midagi seletama. Mu öpilased oskavad ise küsida, kuidas puhkus Eestis möödus. Mu söbrad kuulavad alati vaimustatult lugusid Eestimaast. Ja mu kolleegid on näinud löputult pilte rabadest, inimtühjadest randadest, laulupeost, Balti ketist, kukeseente hunnikutest ja imelistest suveöödest.

Tegelikult ei möödu mitte ühtegi päeva, mil ma ei oleks sügavalt teadlik sellest, kes ma olen ja kust ma tulen. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ei möödu ühtegi nädalat, mil ma kasvöi korraks, kasvöi üheks hetkeks Eestimaad taga ei igatse.

Aastaid tagasi ma ainult ei igatsenud Eestimaad taga vaid lausa analüüsisin erinevaid vöimalusi kogu pere hoopis sinnakanti üle kolida. Ja nii aastaid kümme tagasi hakkasin lausa reaalseid samme planeerima, et seda südamesoovi teoks teha.
Täna, siis praeguses hetkes, selline möte mul puudub. Mitte et ta surnud oleks. Ma pakun, et ta tukastas. Ma ei saa oma igatsuse pärast kogu oma perekonda millelegi sundida. See on minu lugu. See on minu ürgne igatsus.
Aga … ootame.

Mönikord ma mötlen, kuidas oleks Eestis elada. Naljakas, kas pole. Vanasti mötlesime, et kuidas oleks, ma ei tea, USA-s elada. Aga nüüd ma mötlen, et mis tunne on Eestis elada. Ma olen ju kuusteist aastat eemal olnud. Appi. Kuusteist aastat! Ehk siis, ma arvan, et ma tean, mis on Eesti. Aga kas ma ikka tean?
Kunagi ütles mulle üks tuttav eestlane, kes siin elab ja siis mingiks ajaks Tallinnasse tööle läks … ‘See pole üldse see Eesti, mille me maha jätsime.’
Mingil kummalisel pöhjusel uskusin ma väga pikka aega, et ma ei oleks Eestis edukas olnud. Ärge küsige miks. Aga mul oli mingi imelik tunne, et ma ei oleks Eestis kunagi töeliselt öide puhkenud. Vöib-olla sellepärast, et Eestis on lihtsalt nii palju nii imelisi tegelasi J Samas on see täiesti möttetu jutt, sest mis imepöhjusel peab üldse analüüsima minevikku, mida kunagi olemaski pole olnud. Ehk siis – vaata ülevalt …  ülemötlemise probleem.

Mul on hea meel Eesti üle uhke olla. Ja ma näitan seda välja ka. Ma ärgitan oma öpilasi uhkust tundma selle üle, mis neil siin on. Ma ikka surgin neid. Kutsun neid üles väärtustama seda, mis töeliselt väärtuslik. Ja ma julgen seda teha. Mina teen seda ilma kompleksideta. Minule, ärkamisaja teismelisele, pole see kummaline. See, et ollakse uhke oma riigi üle.

Ma arvan siiralt, et eestlased vöivad uhked olla. Sest Eestis ON, mille üle uhked olla.

Shveits on jah ilus maa ja (HETKEL VEEL) suhteliselt turvaline maa ja heaolumaa ja puha, aga teate mis, Shveitsis on terve rodu asju, mis näiteks Eestiga vörreldes lonkavad vöi on vildakad. Shveits on kuulus pankade maa, aga vörreldes Eestiga on siinsed teenused kiviajast. Shveits on rikas maa, aga vörreldes Eestiga maksad siin end elementaarsete teenuste eest vaeseomaks (näiteks internet). Shveits on vaba maa, aga keegi ei oska siin hümni laulda ega tunne siirast uhkust oma lippu heisates. Shveitsis on asju, millega ma mitte kunagi ei harju. Shveitsis elades on mul hetki, mil mu süda nii kriiskavalt pöhja kisub, et kohati lausa kuuldavalt rebeneb.

Aga teate, mis. Vaatamata sellele, olen ma siin imehästi juured alla ajanud, laia tutvusringkonna loonud, laheda töökoha leidnud, kohe-kohe oma joogastuudio avanud ning imelise pere loonud.
Tundub, et see pind, millel ma omal ajal kasvasin, on ikka töeliselt rammus J

Ilusat pidu, mu kullakallis kodumaa.
Ma soovin Sulle sügavalt ja siiralt ja kogu hingega – KASVA JA öITSE JA OLE öNNELIK!
Ma armastan Sind siiralt.