Friday, 26 August 2016

Blondid sinisilmad ja kananahk jne

'Mis te arvate, kust ma pärit olen?'
'Rootsist!'
????
'Teil on sinised silmad ja blondid juuksed!'

Ha-ha-haaaa.
Seda olen ma kuulnud umbes miljon-triljon korda, pluss natuke peale ka. Ja sama juttu ajasid mu öpilased kahe päeva eest. 
Jama puha! Eile lugesin Valdur Mikita 'Lingvistilisest Metsast', et hoopis eestlased olla maailma köige sinisilmsemad ja leedukad köige blondimad tegelased. 99 protsenti eestlastest kandvat sinisilma geeni. See ei tähenda, et see alati domineeriks, aga teoreetiliselt oleme köik sinisillerdised!
Tavaliselt ma kooliaasta vältel eestikeelseid raamatuid käsile ei vöta kuna töö- ja joogaalast lugemist on nii palju. Lisaks siis niisama lugemine inglise keeles, et oma töövahendit vöimalikult teravana hoida. 
Aga eile öhtul juhtus üks väga kummaline asi ja mingi eriline tung pani mind seda Mikita raamatut  haarama ja sealt edasi juhtus paar imetabast asja. Erinevatel pöhjustel ei saa ma siia detailset lugu kirja panna. Natuke liiga isiklik. Olgu  lihtsalt öeldud, et see sama Pam Grout, kelle raamatust ma postitus eemal kribasin, töi mulle kananaha ihule ja röömu südamesse. Vot.

Eestimaa igatsus. Jätkuvalt. Ma hakkan vist taipama, millal mul need hood peal käivad. üks perioodidest on alati see kuulus kooliaasta algus. Siis sünnib mus nostalgia suve ja puhkuse ja siit siis loogiliselt Eestimaa järele. Lust on läbi ja töine tuksumine kohal. Mitte ainult minu töö (see on pigem lust!), aga kogu kodune kulgemine on kiires ja asjalikus rütmis. Ja siis käivadki need Eestimaa igatsuse torked.

Eile lobisesin oma inglise söbranjega, kes nüüd juba üheksandat aastat siin mägede rüpes elab ja tema väitis, et sellist igatsust ta ei tunne. Tema on hirmsasti önnelik, et siin elab ja mingit tagasimineku kipitust pole kunagi olnudki. Tema ei näe ennast kohe kindlasti mitte ealeski sealkandis uuesti elavat, isegi mitte vanemas eas ... 

Aga meie oleme teisest puust. Mine tea, äkki möni laps satub kunagi Tartusse? Ja äkki saab ühel päeval mäepapa eesti keelega söbraks. Mitte et ta ei tahaks. Minu arust vötab ta absoluutselt iga öhtu vastu kindla otsuse eesti keel korralikult selgeks saada. Ja siis tuleb uus päev töö ja stressiga ja muude keeltega ja elu vuriseb nagu mootoriga ratas.

Aga ... meil on nüüd köögis üks heade mötete tahvel. Sinna satuvad aeg-ajalt väikesed eestikeelsed möttekillud ja enne uut ei tule, kui mäepapal lause selge :-)
Täna hommikul läks ta uksest välja omaette korrutades

Täna tuleb üks väga hea päev ...
Täna tuleb üks väga hea päev ....
Täna tuleb üks väga hea päev ...

Kallid köigile!

Wednesday, 24 August 2016

Mönikord paneb öpetamine küüsi närima.

Ma olin eile ikka täitsa närvis. Lausa kummaliselt närvis. Tavaliselt ma niiviisi uute klassidega kokkusaamist ei pelga. Vöi, mis pelga! Ma ei kartnud midagi. Lihtsalt eriliselt tugev ärevus oli sees.
Neli päeva tagasi koostasin endale lausa spetsiaalse joogaseansi kindlustunde, rahu ja kohaloleku intensiivistamiseks. See on tegelikult lausa omaette teema. See, kuidas ma nüüd juba temaatilisi seansse kokku öpin klopsima. Kuna jooga möjub nii kehale kui meelele, siis on erinevaid harjutusi erinevalt järjekorda pannes vöimalik luua seanss, millel on näiteks mingi spetsiifiline möju. No näiteks miskit neile, kel on raskusi magamajäämisega, vöi neile, kel köht punnitab ja haiget teeb, vöi hoopis neile, kel vaja rohkem eneseusku. Koolis öpime lisaks erinevate asendite sanskritikeelsetele nimedele, vastunäidistustele ning alternatiivvariantidele, iga asana kehalisi ja meelelisi möjusid.
Mäletan, et esimesi poose uurides, tundus mulle täiesti üliinimlik, no absoluutselt vöimatu vöimalus, et ma kogu seda infot miskitpidi meelde suudaksin jätta. Aga nüüd, peale aastat regulaarset öpet ja, mis eriti tähtis, regulaarset joogatamist, näen, et see pole mingi täheteadus vaid täiesti loogiliselt vöetav teraapia.

Muideks, ma vöib-olla teen tuleval suvel ikka miskit juba Eestis ka. Ma niiiiii igatsen Eestimaad ja eestlasi ja söpru ja tuttavaid ja möte mingist lühemaajalisest joogaasjandusest hakkab mulle aina enam meeldima. Nii et, stay tuned!

Okei, tagasi kooli juurde.
Et millest mu selleaastane kummaline ärevus? Meie koolis kestab öpe neli aastat. Neljandal aastal on öpilased praktikal erinevates disainistuudiotes ning tulevad kooli viimaseks semestriks diplomitööd tegema. Eelnevate aastate programmi järgi kestsid teooriatunnid, inka ja muu, kolm aastat. Ma sain esimese aasta värsked ja värinais noored klassi ja tuunisin nende keelt siis kolm aastat. Kaks aastat tagasi programm aga muudeti ja kolme aasta asemel kestab keeleöpe nüüd vaid kaks aastat, alates 2st öppeaastast.
Ehk siis, kui ennisti sain mina öpilastega ja nemad omavahel tuttavaks samaaegselt, siis nüüd pean astuma klassi, kes on koos olnud ja kasvanud terve aasta. Ehk siis … sissemurdja ;-)
Lisaks juba kokku kasvanud gruppidesse sisse muukimisele, tegi mind ärevaks see, mida öpside toas kuulnud olin. Jutud väga ‘elavast’ klassist (üks kahest klassist), kelle tunnist tulles oled nagu raskelt matkalt tulnud laip. Ma muidugi üritasin, ausöna üritasin, end nendest lugudest mitte möjutada lasta, sest ma olen täiega veendunud, et kui ma lähen klassi usuga, siis juba ette sisse kodeeritud usuga, et tegu on ‘raske’ klassiga, siis nad seda on ka. Aga kui ma lähen nende öpilaste juurde sügava veendumusega, et nad on väga lahedad tegelased, siis on nad seda ka. Valik on minu!
Aga jah, eks ma olin neid öpilasi natuke eemalt uudistanud ka ja osad grupeeringud tundusid töesti natuke, no kuidas seda seada, liiga üleolevad, liiga alternatiivsed, stiilis ‘no mida on … eksole’
Nii juhtuski, et eile, tundidele viimast lihvi andes, tagusid mu peas vastikud mötted ja silme ees jooksid pildid erinevatest öpilastest.

Ma pakun, et te tegelikult juba aimate, mis täna juhtus.
Juhtus see, et kooli minnes lööritasin kiirteel täiega Lenny Kravitziga kaasa laulda (minu doping) ning koolis andsin kolm väga sheffi tundi. Kolm uhiuut klassi mulle (kaks eelpool mainitud ja üks erineva kallakuga seltskond), kolm korda jäässe augu löömist, kolm korda enda tutvustamist (Estonia, anyone? Where’s Estonia, guys?), kolm korda öpilastesse tunde süstimist, et köik on fine ja kedagi valesti hääldamise pärast välja ei naerda.

Ah jaa, see üks tüüp, kes tundus siuke räige revolutsionäär ja trouble maker, on tegelikult maailma köige nunnum öpilane! 

Sunday, 21 August 2016

Läks loosiks ja hääde mötete moosiks

PS - UPDATE! UPDATE!!!
Ma unustasin ju mainida, et loosimine leiab aset 30 august, ehk siis päeval, mil see raamat värskelt välja tuleb.
Aga siis postitus ise ...


Nagu igas kodus, igas peres, nii on ka meil rida keskustelusi, mis aeg-ajalt nagu plaadi pealt uuesti kuuldavale tulevad. Me oleme seda juttu juba tuhat korda rääkinud. Me teame täpselt, mis selles loos juhtub. Me tunneme teineteise vastuseid ja iseendi seisukohti. Aga ikkagi on nad platsis.
Nüüd me juba itsitame koos mäepapaga. Tögame teineteist. Kökutame, et oleme vana-vana abielupaar, kes ainult möödunud uuesti üles soojendab. 
üks jutt, mis absoluutselt igal uuel kooliaastal pinnale hulbib, on vaidlus tundide ettevalmistamise teemal.
Mäepapa ei saa aru, MILLEKS peab iga aasta nii palju UUESTI valmistama. Miks ei saaks lihtsalt 'vanu' koopiaid kaustast vötta ja neid kasutada. Miks ma pean NII kaua tunde ette valmistama.
Ja minu vastus, mis on siis umbes selline . .. aga aastaga on palju muutunud. Ja need pole enam need öpilased. Selles klassis on teistmoodi dünaamika. Ja löpuks, köige trooniks ikka see üks ja sama - ma ei viitsi SAMA TUNDI anda, sest see oleks IGAV. Ma ei taha, et mul endal igav oleks. Ma ei suuda minna klassi, kui mul on kaustas IGAV tund!'

Seal meie kooliteemaline keskustelu (vol, 1001) tavaliselt löpeb ja köik on önnelikult mäepere liikmed edasi.

Ehk siis igavus. Ma ei suudaks elada igavat elu :-) Sellist elu, kus mitte midagi pönevat ees ei oota, kus miskit tasakesi foonil ei särtsuks, kus poleks prisket punast porgandit, mis eespool terendab.
Mulle meeldib, kui on lusti ja mängulisust. 
Pam Grout on ameeriklannast (aja)kirjanik, kelle löbusad raamatud lahedate eksperimentidega avastasin umbes paar kuud tagasi. Esimese raamatu E-Squared neelasin alla ... äää ... ma tahaks öelda, et ühe pärastlöunaga, aga tegelikult nii see ei olnud. See suur et, möttes ja hinges neelasin jah paari tunniga, aga reaalselt pidin kannatust varuma, sest see on siuke omamoodi raamat. Selles raamatus on erinevad eksperimendid  mida vöid proovida ja üks katsetamine vöib näiteks 48 tundi kesta. 
Ah et mida seal katsetatakse?
Ei miskit enamat ega vähemat kui möttejöudu. Seda, kuidas me oma mötete ja sönadega oma ümbrust ja tulevikku loome / möjutame. 
Mulle siuksed asjad sobivad. Kunagi aastate eest, kui ma sellelaadseid asju lugema ja katsetama hakkasin, ajas mäepapa mulle regulaarselt sörad vastu (bioloog, ratsionaalsus kuubis inimene) ja jälgis muigega körvalt, kui mina agaralt kirjutasin ja joonistasin ja tulevikku valmis löikasin. Aga vot ... head asjad ju nakkavad. Sörad on kadunud. Muie ka. Mäepapale oli vaja lihtsalt teistmoodi raamatuid. Selliseid teaduslikemaid, selliseid, millel tösisem taust taga. (I told you - bioloog, ratsionaalsus kuubis inimene)

Aga tagasi Pam'i raamatute juurde. 
Kuna esimese raamatu eksperimentidega tegelemine oli nii löbus ja pönev, ja mis seal salata, tohutult inspireeriv, siis olen nüüd tema järgmise raamatu löpusirgel, enne kui viimase üllitise amazoni korvi klikin.

See, kui sa Pam Grouti raamatuga tegelema hakkad, ei tähenda muud, kui et ellu tuleb särtsu ja röömu ja pönevust. Aga okei, ma vöin nüüd juba öelda, et tuleb ikka natuke rohkem ka, aga see on igaühele avastamiseks :-)

See, et meie mötted ja sönad meie ümbrust ja meie elu möjutavad, see ei tohiks tänapäeval enam kellelegi mingi suur uudis olla. See väide pole enam pelgalt puu-kallistajate pärusmaa vaid tösiste teaduslike uurimuste tulemus. 
Inimesed, kes KOGU AEG kurdavad, jäävadki kurtma, sest pidev iseenda veenmine, kui nöme köik ikka on, kaevab ajusse ikka sama kanalit (uued närvirakkude seosed ei saagi tekkida).
Samamoodi on raske kogeda miskit töeliselt toredat, kui oleme harjunud esimesena otsima ja nägema seda, mis on viltu, kui seda, mis on hästi. Köik on meie ümber olemas, iseasi, mida sa märgata otsustad.

Pam Grout'i raamatus ei ole mitte midagi täiesti uut ja üllatavat. Enamus tema poolt kasutatavaid teooriad vöib leida terve hulga raamatutest. Kuulus tänu-praktika, unistuste tuleviku tahvli koostamine jne.

Täna, pealelöuna kohvit juues, sattusin lugema peatükki 'söna jöust'. Me köik teame, et söna hävitab. Aga söna ju loob ka! Alguses oli söna (vöi heli) ... 
Ehk siis, sönu vöib kasutada kurjasti, millegi hävitamiseks. Aga sönu vöib kasutada ka millegi loomiseks. 

Ma kutsungi teid üles looma. Ma kutsun teid üles samamoodi vaimustuma nagu mina, samamoodi löbutsema, sammamoodi lootma ja uskuma.

Paljud meist kardavad oodata ja loota. Teate ju küll seda vana ja väsinud ja (täiesti möttetut ütlemist) et ... ma parem väga ei oota, siis läheb köik vussi.
Ah mida! Unustage!
Möelge parem nii, kui ma usun, kui ma oma usu sönadesse panen, siis saab see seeme kasvama hakata. 
Vöi tsitaat Pam'i raamatust 

'The game of life is a game of boomerangs. Our thoughts, deeds, and words return to us sooner or later with astounding accuracy.'

Mis siis tegema peaks.
Kirjutage tükile paberile lause tuleviku kohta, mida te tahaksite / loodaksite / ootate.

Näiteks
  • Veel kolm öpilast leiavad tee mu joogakooli (khm-khm)
  • Ma saan tuttavaks väga pöneva inimesega.
  • Mu ebameeldiv kolleeg liigub uuele töökohale
  • Ma näen väga hea välja.
  • Me saame selle auto osta.
Mida iganes! ärge kasutage tingivat köneviisi, a la ma tahaks, ma jöuaksin jne.
Kirjutage kindlas köneviisi lause (isegi, kui köik teie vanad harjumused kisvad teile vastupidist körva) ja siis lugege seda nii nagu oleks see juba juhtunud, röömuga, tänutundega!
Tehke seda iga kord, kui lehe peale satute.
Kasvöi mitu korda päevas :-)

Ja mine sa tea!

Kuna mulle endale on need erinevad mängud nii palju lusti ja särtsu pakkunud, siis mul tekkis kange tahtmine seda röömu ka edasi kinkida.
Ehk siis ... ma pole ammu midagi loosinud.
Tahad proovida, kas sönade jöud on imeline? Jäta mulle komm. Sa ei pea jagama oma tulevikulauset. Lihtsalt anna märku, et sa proovid kah.
Kommitädide ja onude vahel loosingi välja Pam Grout'i viimase raamatu. Selle

Ega's muud, kui sulg pihku ja mötted paberile.

Ahhoii!

Saturday, 20 August 2016

Eestimaale.

Ma ei ole täna teinud mitte midagi, mis päevakavas seisis!
Kogu mu tundide ettevalmistamise projekt lendas vastu taevast. Triikimist ootav hunnik kükitab öelalt samas nurgas. Steni kooliraamatud on ikka sama paljad ja jöupaberita nagu eile öhtul. Ja teate mis, vannitoast, pesukorvist ja öuemurust ma parem ei piiksatagi.

Täna ma olen tundide viisi ETV-d passinud, kaasa laulnud, mäepapale kord ärevalt, kord emotsionaalselt, kord härdalt lugusid jutustanud, mälu koridorides mälestusi taga ajanud ning möelnud. Palju möelnud. Tegelikult ma ei tohiks nii palju möelda. Mul on selle mötlemisega alati tiba nigelad lood. Ma nimelt mötlen üle ja siis saan siukse kergemat sorti stressi.

Aga see selleks.

Ma olen tohutult uhke, et ma olen eestlane. Ma ütlen seda alati siira önnega südames. Köik mu söbrad, mu öpilased ja mu kolleegid teavad, kes ma olen ja kust ma tulen. Ma ei pea kunagi esimeses tunnis peale suvevaheaega midagi seletama. Mu öpilased oskavad ise küsida, kuidas puhkus Eestis möödus. Mu söbrad kuulavad alati vaimustatult lugusid Eestimaast. Ja mu kolleegid on näinud löputult pilte rabadest, inimtühjadest randadest, laulupeost, Balti ketist, kukeseente hunnikutest ja imelistest suveöödest.

Tegelikult ei möödu mitte ühtegi päeva, mil ma ei oleks sügavalt teadlik sellest, kes ma olen ja kust ma tulen. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ei möödu ühtegi nädalat, mil ma kasvöi korraks, kasvöi üheks hetkeks Eestimaad taga ei igatse.

Aastaid tagasi ma ainult ei igatsenud Eestimaad taga vaid lausa analüüsisin erinevaid vöimalusi kogu pere hoopis sinnakanti üle kolida. Ja nii aastaid kümme tagasi hakkasin lausa reaalseid samme planeerima, et seda südamesoovi teoks teha.
Täna, siis praeguses hetkes, selline möte mul puudub. Mitte et ta surnud oleks. Ma pakun, et ta tukastas. Ma ei saa oma igatsuse pärast kogu oma perekonda millelegi sundida. See on minu lugu. See on minu ürgne igatsus.
Aga … ootame.

Mönikord ma mötlen, kuidas oleks Eestis elada. Naljakas, kas pole. Vanasti mötlesime, et kuidas oleks, ma ei tea, USA-s elada. Aga nüüd ma mötlen, et mis tunne on Eestis elada. Ma olen ju kuusteist aastat eemal olnud. Appi. Kuusteist aastat! Ehk siis, ma arvan, et ma tean, mis on Eesti. Aga kas ma ikka tean?
Kunagi ütles mulle üks tuttav eestlane, kes siin elab ja siis mingiks ajaks Tallinnasse tööle läks … ‘See pole üldse see Eesti, mille me maha jätsime.’
Mingil kummalisel pöhjusel uskusin ma väga pikka aega, et ma ei oleks Eestis edukas olnud. Ärge küsige miks. Aga mul oli mingi imelik tunne, et ma ei oleks Eestis kunagi töeliselt öide puhkenud. Vöib-olla sellepärast, et Eestis on lihtsalt nii palju nii imelisi tegelasi J Samas on see täiesti möttetu jutt, sest mis imepöhjusel peab üldse analüüsima minevikku, mida kunagi olemaski pole olnud. Ehk siis – vaata ülevalt …  ülemötlemise probleem.

Mul on hea meel Eesti üle uhke olla. Ja ma näitan seda välja ka. Ma ärgitan oma öpilasi uhkust tundma selle üle, mis neil siin on. Ma ikka surgin neid. Kutsun neid üles väärtustama seda, mis töeliselt väärtuslik. Ja ma julgen seda teha. Mina teen seda ilma kompleksideta. Minule, ärkamisaja teismelisele, pole see kummaline. See, et ollakse uhke oma riigi üle.

Ma arvan siiralt, et eestlased vöivad uhked olla. Sest Eestis ON, mille üle uhked olla.

Shveits on jah ilus maa ja (HETKEL VEEL) suhteliselt turvaline maa ja heaolumaa ja puha, aga teate mis, Shveitsis on terve rodu asju, mis näiteks Eestiga vörreldes lonkavad vöi on vildakad. Shveits on kuulus pankade maa, aga vörreldes Eestiga on siinsed teenused kiviajast. Shveits on rikas maa, aga vörreldes Eestiga maksad siin end elementaarsete teenuste eest vaeseomaks (näiteks internet). Shveits on vaba maa, aga keegi ei oska siin hümni laulda ega tunne siirast uhkust oma lippu heisates. Shveitsis on asju, millega ma mitte kunagi ei harju. Shveitsis elades on mul hetki, mil mu süda nii kriiskavalt pöhja kisub, et kohati lausa kuuldavalt rebeneb.

Aga teate, mis. Vaatamata sellele, olen ma siin imehästi juured alla ajanud, laia tutvusringkonna loonud, laheda töökoha leidnud, kohe-kohe oma joogastuudio avanud ning imelise pere loonud.
Tundub, et see pind, millel ma omal ajal kasvasin, on ikka töeliselt rammus J

Ilusat pidu, mu kullakallis kodumaa.
Ma soovin Sulle sügavalt ja siiralt ja kogu hingega – KASVA JA öITSE JA OLE öNNELIK!
Ma armastan Sind siiralt.

Thursday, 18 August 2016

Hoidke kinniiiiiiiiii!

Rahu, mäemamma, rahu! Et siis üks samm korraga, üks hetk korraga ... ole hetkes! 
Ole H-E-T-K-E-S!
Mul tuli täna pidevalt naeruturts peale. Vaatasin kogu seda virr-varri, mis meil siin hetkel tormleb ja lihtsalt ajas itsitama. Sest mida sa muud ikka teed? Hoiad pead käte vahel, kisud juukseid, nutad, kiljud, karjud?! 
Köik on ju hästi!
Lihtsalt seda köike on nii palju ja kuidagi hirmus korraga ja siis ongi selline tunne nagu lendaksid shampanje korgid igast ilmakaarest ja ükstapuhu kuhu ka ei vaata, kisavad vastu tuutumütsides inimesed ja nöuavad, et sa just nendega klaase kokku lööks.

Lastel algas kool. Meil siin pole ju seda 1. septembri värki. Ja aktuseid ka ei ole. On lihtsalt hommik, mis järgneb rahutule ööle, mis järgneb venivale öhtule, mil lapsed tuhat korda alla kööki tulevad ja oigavad, et uni ei tule ja köht valutab ja palav on ja pea valutab ja nina on kinni. 
Ma enam ei nuta seda aktuse tralli taga. Kunagi ikka mötlesin, et küll on nigel lugu. Tundsin lastele kaasa, et nemad sellist pidulikkust kogeda ei saa. Et neil polegi hetki, mil ilus pluus ja valge pölvik selga saab. Sest see Eesti aktuste traditsioon on ikka hästi super. Nii nagu väga paljud Eesti asjad. Mönikord peab kaugele ära minema, et ilusad asjad nii teravalt vastu helgiksid.

Aga siis koolist  veel. Mäekoll Anders läks sel aastal suurte kooli üle ja oh seda emakese südant küll. Ootasin lapsi pöksuva südamega löunale ja kui siis uks lahti läks, sprintisin koridori ja karjusin nagu hullunud koduperenaine 'nooooh???? kuidas oli?'
Lapsed on nii erinevad. Saskia, kes nüüd teist aastat selles suurte koolis seal körvalkülas käib, hakkas kohe vastu kilkama ja rääkima ja muljetama ja itsitama ja vaimustavalt öhkama, kuiiiiiii tore klassijuhataja neil sel aastal on.
Aga Anders on teisest puust. Anders on tamme puust. Siuke rahulik ja vaikust vajav. önneks ma sain aru, et siin pole surkida sünnis. Siin on vaja kannatust ja aega. Ja löpuks tuli ikka kommentaare ka. Köik olla hästi. Ei rohkemat ega vähemat. Täitsa Eestimaa DNA selles poisis sees ;-) Meil lobisemise eest ei maksta, eksole.

Sten arvas, et kool on maailma parim asi üldse ja lootis, et kui ta riisi ja kana vöimalikult kiiresti alla kugistab, siis hakkab pealelöunane kool kah varem pihta. Sest no nii tore oli. öpetaja oli nende klassi gruppidesse jaganud (Täpselt nagu Harry Potter'is!!!!). Iga laps sai klassi ees mütsi alla minna ja siis vastavasse gruppi suunatud. No ja missugune kool ei ole lahe, kus niiviisi tehakse?!

Ma olin laste emtosioonidest nii sisse vöetud, et pea hakkas taguma ja kael jäi kangeks. 

üritasin end rahulikult tunde ette valmistama sättida (sest ma ju kah esmaspäeval taas klassi ette), aga triikijatädi tahtis kohvitada ja joogasaali parketionud löid oma imemasinatega vooluvörgustiku totaalsesse kaosesse ja laiutasid mul ukse juures käsi, et mahl kadus ära, noh, MAHL kadus ära. Ja siis ma jooksin totaalselt kinni, et mis kuradi mahl??? Aga siis sain aru, et nad räägiuvad elektrist ja see on neil mingi släng ja siis kui ma äiapapale helistasin ja SOS abi hüüdsin, tegi üks elktripoiss mulle silma ja ma mötlesin, et mida värki. 
Ja siis helistas mäepapa ja palus ruttu mingit numbrit, mis seal körgel riiulil kolmandas kaustas on ja et kohe on vaja. Ja siis tuli elektri hädaabi ja marssis oma tolmuste saabastega läbi koridori ja köögi alla keldrisse ja tuli veel tolmusemate saabastega sama teed tagasi ja just siis helises telefon, sest äiapapal oli veel üks möte.

Ja köögis ei saanud enam külma vett vötta, sest kraanikausis oli suur hunnik musti nöusid ja kastrule ja täna esimest korda katsetatud ja muideks väga maitsvate brownide shokolaadiseid koogivorme ja ma olin täiesti unustanud, et sellega peaks ka ikkagi tegelema, sest kell oli kohe-kohe hilist pealelöunat näitamas ja aeg oli oma asjadega kuidagi mäele saada.

Ja siis saabus postiga raamat, mille pealkiri mu lihtsalt maha niitis ...



Aga köik on super ja nüüd on töesti aeg öhtusöögile minna, sest vastasel juhul pean lastele pikniku unemaale kaasa pakkima.

PS - see raamat ei ole tegelikult üldse mitte sellest :-)

Monday, 15 August 2016

Kooliaasta öudukad ja mägedeönn

Mul on need unenäod taas. Need enne-uut-kooliaastat uned. Need uned, kus ma ennast klassi ees loiguks higistan, sest unustasin näiteks tunni ette valmistada vöi möni öpilane on absurdselt ülbe vöi muu siuke värk. Ma pakun, et see on siuke öpside kooliaasta eelne kiiks. Aga, palun, parandage mind, kui ma rumalalt üldistan. Ehk siis, üleskutse öpsidele – millised on teie aasta alguse öudukad?
Tänases unes oli juukseteema ka sees. Jöudsin kooli ja avastasin enne aktust, et mul on juuksed taas pikad ja sattusin meeletusse paanikasse, et appi, kus mu lühikesed juuksed on ja appi, ma ei taha neid pikki juukseid enam ja appi, kas ma jöuan veel ruttu juuksuri juurde. See oli tegelikult täitsa löbus osa. Igatahes, kui ma silmad lahti tegin, siis oli suul veel lai naeratus.
Missugune imeline viis ärkamiseks!
Ma tegelikult üritan igal hommikul kasvöi pingutades naeratada. Enne voodist töusmist proovin heal tujul sabast saada ja möttes ütlen endale alati – täna tuleb hästi pönev päev!

Täna tuli kah. Mis siis et esmaspäev. Aga kuna meie kantonis oli taaskord mingi usuga seotud püha, siis oli see siuke topelt saadud pühapäev.
Kuna siin on hetkel korralik kuumalaine, siis oli meil kaks soovi – minna kuhugi körgele, ronida kuumast orust mägede jahedamasse öhku ning leida välibass, millesse enda kuumaks köetud kehad heita.

No ja teate isegi, mönikord lihtsalt laabub köik. Ei mingit punnitamist, ei mingit hambad-ristis lükkamist, lihtsalt sujub nagu ölitatult.
Kuna mäepapal on hetkel veel pikalt köndimisega probleeme (see on kaaaaa hoopis omaette pikk lugu, aga taas – teetassi jutt), siis ei saanud me perele omast mitmetunnist matka ette vötta ja pidime autole lootma. Söitsime päris körgele, suvisele alpi aasale, natuke ikka astusime ka ja siis piknikutasime. Istusin seal, porgand pihus ja pönev raamat käes aeg-ajalt pilguga mägede turjasid mediteerides ning tundsin köige siiramat ja ürgsemat ning samas seda köige lihtsamat önnetunnet. Seda, mis tuleb sellest köige sügavamast allikast. 

Pärast söitsime natuke maad allapoole ühe kämpingu bassu. Kui muu mäepere silkab tavaliselt otseteed veekokku, olgu see siis jahe Pärnu laht, Otepää järv, Märjamaa paradiisist läbi voolav jöenääps vöi raba veesilm, siis mina pean endaga alati tööd tegema. Ma lihtsalt ei taha ennast märjaks teha. Ükstapuha kui kuumaks päike mu ölanukke pole kütnud, ükstapuha kui pikk matk selja taga pole, ma lihtsalt ei kipu vette. Külm, märg vesi … brrrrrr
Aga täna ma ikka hüppasin, ülejäänud pere plaksutuste saatel. Oli kuidagi sündsusetu mitte minna. Selline koht. Ja enne kooliaastat viimane bassutamine.

Nüüd on kohe öö ja uued öudukad ootavad. Huvitav, mis koolikolle ma täna taga hakkan ajama?!


 Enne minekut. Sel ajal kui osad mäepere liikmeist veel sokke ja matkasaapaid otsisid ... 







Saturday, 13 August 2016

Joogaönnes ... jätkuvalt

Mul on hetkel kolmepäevane jooga suvekursus käsil. Tegelikult, siis algsete plaanide kohaselt, pidanuks me plikadega kuhugi mägedesse, mönda ‘onni’ minema ja seal siis päeva ja öö rütmidega koos hingama, aga noh, osad inimesed on lihtsalt natuke keerulisemad kui teised ja nii pidime oma esialgset projekti kärpima ja kolme päevaga oma tavapärases joogasaalis leppima.
Vaatamata sellele esimesele tagasilöögile, olen ma hetkel ikka täiega seitsmendas taevas ning minu vaimustus nii jooga, meie joogakooli kui ka joogaöpetaja suhtes aina kasvab. Jooga siis … oehhh! Mäletate, ma kirjutasin kunagi ühest rituaalist, mis önne kasvatab. Sellest, kuidas ma iga päev kaustikusse kirja panen, mille  / kelle eest sel päeval tänulik olla. Jooga on pea igas minu listis. Sest absoluutselt iga päev on vähemalt üks hetk, mil ma südamepöhjast tänulik olen, et sellele teele sattusin.
Ehk siis – küsige, kullakesed! Küsige Universumilt, kui eksinud olete. Küsige Universumilt, mis suunda peaks edasisi samme seadma ja ta vastab teile. See pole kirjake postkastis, mis kohe järgmisel päeval saabub. Aga märk tuleb niikuinii … kui avatud olla ja kuulatada.

Minu joogaöpetaja on imeline inimene. Siinkohal tuleb mulle pähe möte, et parim motivaator on hea näidis. Ehk siis, inimesed, kes oma hoiakute, seisukohavöttudega, kogu oma olekuga on nii imetlusväärsed, et see panebki sind liikuma mingis uues suunas. Mu öpetaja on tohutult lahke inimene. Siinkohal kaks lugu:
Kui ta oma joogaöpinguid alustas (siis umbes 20 aasta eest) ei olnud tal mötteski öpetajaks saada. See oli tema enda rännak. See oli tema otsimine ja leidmine. Aga peale seda pikka ja tohutult rikast kulgemist, siis, kui ta oli endasse meeletult imelisi tarkusi kogunud, ütles ta endale, et ei saa nii väärtuslikku pagasit ainult endale hoida … see on jagamiseks. Neid teadmisi tuleb edasi anda, maailmale laiali pillutada. Ja meie joogakool hakkas ideest kasvama.
Vöi siis see, kuidas ta meid, ‘noorukesi’ joogaöpetajaid toetab. Hetkest, mil ma enda kursuste avamisest piuksatasin, on temalt ainult toetavaid sönu ja energiat tulnud. Me vöime ALATI abi paluda, nöu küsida, oma kahtlustest rääkida.
Ma tean näiteks seda, et vähemalt esimesel aastal lähen ma köigi enda poolt kokku pandud seansidega enne tunni andmist oma öpetaja juurde, et saada kinnituse pitser.

Ma ei jaksa elu ära tänada selle eest, et ta mind just sellesse joogakooli müksis, et ta mind selle raja algusesse töukas. Aga teate, see on ka üks päris pönev ja pikk lugu, see, kuidas ma ikka just selle joogakooli otsa potsatasin, sest noh, ma ei teadnud ikka mitte kui midagi ja oleks vöinud absoluutselt mine tea mille otsa koperdada. Aga et siis ikkagi see kool, see on kingitus. (see pikk jutt on teetassi jutt … )
Ma kuskil vist kribasin juba, et tegu on NELJA aastase öppega (!!!) ehk siis, ei mingit kiirkursust Balil, vaid ülimalt pöhjalik ja läbitöötatud lähenemine. Lisaks praktikale on meil anatoomiatunnid, India ajaloo ja filosoofia tunnid, pühade tekstide öppimine (mitte küll nii süviti kui ülikoolis!). Mina olen anglist, inglise filoloog ja kuni selle kooli alustamiseni, ei teadnud Indiast ega selle maa ajaloost mitte möhkugi. (ärge nüüd kulmu kirtsutage ja näppu viibutage, et oi-oi, mäemamma, India oli ju osa kuningriigist ja puha  - no ei olnud see Aasia asi minule)
Ja nüüd siis! Mönikord ma tunnen, et olen kuiv käsn, kes köike ahnelt endasse ahmib.

Aga teate, mis. Ma kirjeldan teile meie suvekursuse kahte esimest päeva. Siis saate töelise maitse suhu.
Esimese päeva hommik oli pühendatud erinevatele patoloogiatele ja mida nad joogasaalis endaga kaasa toovad. See oli natuke kordamine ja samas täiega ‘hands-on’ harjutus. Meile anti erinevad situatsioonid, mis kirjeldasid öpilasi ja nende probleeme … a la ‘noor tütarlaps Kati on tunnis kuidagi väsinud olekuga. Ta jume on kahvatu ning tal on raskusi harjutuste tegemisel. Pikali asendist püsti töustes läheb tal silme eest mustaks ning ta on kokkukukkumise ääre peal.’ Küsimused, millele pidime vastuse leidma olid ‘mis vöib olla tema nörkuse pöhjuseks?’ ‘’kuidas reageerite?’

Selliseid ‘case study’ varianti harjutusi on super lahe teha. Pönev on ja see pöenvus on imeline motivatsiooni mootor.

Esimese päeva teine pool oli pühendatud Ayurvedale (India meditisiinile). Ja eriline röhk oli toitumisel ja seedimisel. Ma ei tea, kas see on ikka veel nii, aga vanasti, siis mitmeid sajandeid tagasi, siis kui Ayurveda Indias veel troonil istus, enne kui muude maade traditisoonid sisse hakkasid imbuma, maksti arstile siis, kui patisent oli TERVE mitte siis kui ta HAIGEKS jäi. Ma ei lahka rohkem … möelge tasakesi omaette … aga see räägib enda eest!

Täna hommikul saime uuesti teadmisi proovile panna ja tegime paar proovieksamit. Üks oli anatoomiast ja teine jooga praktikast ja näiteks vastunäidistustest. A la … milliseid asendeid ei tohi teha öpilane, kellel on körge vereröhk. Vöi missuguseid asendeid soovitada kiires kasvueas noorele. Peale omaette pusimist, istume koos ja arutame ja analüüsime erinevaid vastusevariante. No ja kui enne külge ei jäänud, siis peale sellist harjutust on küll selge!

Peale testimist saime aga töeliselt mönusa kingituse osalisteks. Meie kooli üks vilistlane annab anti-gravity joogat ning oli lahkesti nöus meid oma koolis kostitama.
Juhuuuuuuu! See on niiiiiiii lahe, nii funky, nii groovy jooga, et soovitan köigil proovida. Anti-gravity joogat tehakse vörkkiige taolises linas. See ei olegi tegelikult lihtsalt jooga. Seal on pilatese ja akrobaatika elemente ikka ka. Kohe ohtralt. Aga see imeline tunne, see önnetunne, mis sellest tunnist kaasa tuleb, on töepoolest vaimustav.

Palun väga, akrobaatika mäemamma stiilis J


 Ja siit, viuhtiiiii, pea alaspidi ... 




Tänase, siis teise päeva pealelöunal, saime aga huvitava loengu osaliseks. Meil käis üks orientalist, kes jutustas töeliselt haaravalt India filosoofiast ja pühadest tekstidest (täpsemalt siis Upanishad’idest). Ma tean, et see oli väga haaravalt antud loeng, sest vastasel juhul poleks me neljast kuueni pörandal istunud ja suud ammuli onu kuulanud.

Oihhh, ma pole ammu nii pikka postitust kirjutanud.
Jöudsite ikka löpuni lugeda?
Paid Teile!