Sunday, 4 December 2016

Külm, aga elus.






Külm on. 
Mu kere on jäädavalt konksus asendis. Püsti seistes on selg küürus ja ölad kisuvad rinna peale kokku. Pikali heites kerin pölved löua alla justkui hoiaks kera-asend soojust kindlamalt kinni. Varahommikust hilisöhtuni praksub ahjus tuli, pliidil mulksub kohv vöi teevesi. Ma olen löputute kampsunikihtide alla peitu pugenud. Söögilaual pikutavad hommikupäikeses iiiiilmatuma pikad varjud ja hoovis on paks lehekiht valged sitskleidid selga saanud.
Tali on.

Vöitlen unega. Rumal mina. Selle asemel, et endale tasside viisi kohvi sisse kallata, vöiksin ju rahulikult ühe lühikese pühapäevauinaku teha. Nii oleks tervislik. See oleks see iseenda sisemise sosina kuuldavötmine. See oleks loomulik ja sujuv jätk eilsele joogapäevale. See oleks töeliselt harmoonilise elu elamine. Nii et kui keegi tunneb sügavamat huvi ja tahaks, et ma teda tervisliku elu teekonnale saadaksin, siis andke aga julgesti teada. Mul on siin hästi paks pagas igasugu tarkusi ja juhtnööre.
Aga seniks vöitlen ma unega edasi. Kogu see ratsioon, mis realiseerimata on jäänud, istub nüüd pahuralt mu ölul. Kui kiiresti saab uni minu vanuses häiritud! Piisab enne hommikut jöulukarnevalilt saabunud mäemehest, tirooli pölvikud jalas ja sulega müts uljalt peanupu otsas köölumas. Vöi öökivast ja palavikuliselt lapsest vetsupoti äärel. Vöi vanaema pomm-kellast, mis juba pikemat aega mingit müstilist oma-aega lööb, näiteks neliteist korda kell kolm hommikul. Go figure!
Mönikord aga jääb uni tulemata, sest peas pole talle ruumi jäetud. Vestlus, mis oli nii ehe ja elav ja naerupurskeist sillerdav, ei taha vaibuda. Mis siis, et vestlejad on ammu lahkunud. Mis siis et restoran on uksele 'kinni' sildi riputanud. Mis siis, et vein on veres lahtumas ja koogitükk seedekoridori löpu osas. Pidu on läbi, aga kaja ei vaibu.

Eile oli selle aasta viimane joogapäev. Istusime ümber laua, rüüpasime teed, lasime jöulukeeksil suus sulada ning pusisime joogasuutrate kallal. Patanjali joogasuutrad on jooga baastekst, mis selgitab, kust kannatused tulevad ja jagab siis lahkelt näpunäiteid, kuidas neid seljatada. See on ilus tekst, kimp aforisme, mis tohutult tölgendusi ja kommentaare on sünnitanud. 

Peale pikka päeva kollektiivset süüvimist, läksime tüdrukutega jöulusöömingule ning vaimustusime india roogade körval üksteisest ja sellest nähtamatust niidist, mis meid aina enam omavahel siduma on hakanud. Joogarännakul lihtsalt juhutb nii. See on natuke nagu missioonile minek. Tulevad rünnakud ja haavad ja langemised ning siis müstilised uuesti jalule töusmised. See rännak raputab meid seestpidi nii oimetuks, et me ei jaksa üksteise seltsis nägusid teha ... jääb toores ja ehe pale. Ja sellest pinnasest kasvab sügavate juurtega suhe. Ja möistmine. Me möistame üksteist, sest meil on ühine keel. Keel, mis koos joogasse kasavmisega meid ühendavaks faktoriks on saanud. 

Töötoas on külm. üks sein jäi omal ajal soojustamata ja nii ma istun tekikuhila all, aju härmas, sörmed külmakanged, joon kohvi ja veini ja teed segamini ning klöbistan teile siinset postitust. Mäepapa kolistab köögis, AC/DC taustal ergutamas ja must shokolaaditahvel pliidiäärel kahanemas. Sten on peale öist öökimist järjest enam elus. Saskia laigib sadade söprade pilte instas ja Anders ootab kannatlikult uut nädalat, mil juuksur talle puhma alt silmanägemise tagasi lubas kinkida.

Talvine pühapäev.
Segane.
Ja külm.
Aga nii elus.

Wednesday, 30 November 2016

Enne minekut ...



Kallis november,

Sul on kotid pakitud. Ütlesid, et lahkud homme päris varakult. Lähed tasakesi, pimedas, hästi vaikselt, et öist summutatud vaikust mitte ehmatada.
Tean, et homme, kui silmad avan, on sinust järel vaid mälestus ja köögis toimetab hoopsitükkis röömus ja sillerdav detsember. Justkui poleks sa siin eales elutsenudki.
Kuhu sa lähed? Mis ilmakaarde sammud sead? Kuhu te muideks üldse köik löppude löpuks kaote? Siis, kui kalendrileht teid halastamatult olematuks rebib. Kus te edasi elate?

Me väga suurteks söpradeks ei saanudki. Ma lootsin küll, et seekordne november tuleb kuidagi helgem ja kergem, aga teie höimus on mingi raskemeelsus. Mitte et ma sind mitte kübetki ei armastaks, et ma sust ei hooliks. Löppude löpuks poete te köik naha alla ja jätate endast jälje maha. Saate osakeseks minu elumustrist, mönikord heledamaks, mönikord tumedamaks täpikeseks suures tekis. Aga ütleme siis nii, et sa ei hellita. Su ümbrus on su karmiks voolinud. Oled hallist ja vihmast kuidagi küüru kooldunud, ära väsinud, koledasti nukrameelseks kasvanud. Oled oma koha ja aja nägu ja tegu.

Ma olin kuidagi mötlik su seltsis. Kirjutasin palju. Enamus ridadest said päevikusse, paksu kausta, mille ma suvel Tartu Kaubamajast ostsin. Pole vaja hirmkalleid nahkköites päevaraamatuid. Nad on nii ilusad et ei julgegi teist suvaliste mötetega risustada. Parim on odav klade, kuhu köik lausejupid endast julgelt maha jätta.

Ma lugesin end sinu kaisus ekstaasi. Shantaram. Mulle möjus see raamat nagu tuhat meditatsiooniseanssi, nagu kuhi idamaise filosoofia raamatuid, nagu mitu-mitu seilusrikast eluaastat. Midagi mu sees nihkus, liikus uude suunda, hakkas kasvama. Ma ei taha seda raamatut veel riiulisse panna. Hoian hoolika lohakusega silmade all. Eile alles, ahju tuld tehes, istusin rätsepistes praksuva ödususe ees ja lugesin uuesti esimese lehekülje. Tuletasin meelde seda kirge mis mulle tookord hinge sööstis. Nüüd ootan siis järge. Enne jöule peaks pakk saabuma ja siis ma kaon taas …

Sa panid meid argimuredega siplema. Saatsid (vist meelega?) natuke liiga palju jante ja jändamisi ühe korraga. Tegelikult vöin ma iseenda üle uhke olla. Suutsin päris kaua optimismi säilitada ning ülejäänud pereliikmeid körvalt ergutada. Aga noh, mingi hetk löpeb jaks mulgi ja siis tekkisidki need mustad augud. Paar päeva, mil isegi hingamine vaevarikkaks muutus. Ma julgen loota, et need olid omamoodi sügavad öppetunnid, mille töelist tähendust ma hetkel veel ei adu. Igatahes vötad sa oma öpetajaportfelli nüüd kenasti muude kompsudega kaasa ega unusta teist suures lahkumisähmis siia, eksju!?

Sa panid meid paari valiku ette. Ja kuigi otsustamishetkel olin ma kahtluste käes kooldumas, usun nüüd, et astume öigesti valitud rajal. Kui köik laabub, löpetame uuel aastal kodu ehitamise, venitame ühe koridori veel pikemaks ja anname igale lapsele luksuse oma tuba nautida. Mina proovin end uutest projektidest eemal hoida ning energia olemasoleva kasvamisse investeerida. Joogatee, kirjutamistee, öpetamistee … Kui palju on antud!

Töölt sain palju head energiat. Möte liikus kuidagi eriti vilksalt ja paaril korral suutsin projketidele päris tubli alustala panna. Vanusega tuleb oskus samm tagasi astuda ja udus ekslemise asemel selgeid kontuure näha. Kasvavad usk enda väärtusesse ja julgus oma mötetega 'lahingutandrile' astuda. Pönev on olnud. Ja nii tohutult tänuväärne. Eriti mis joogapessa puutub. See, kui öpilased tulevad nii suure öhinaga tundi nagu saaksid löpuks seda hapnikku, mida nad terve nädala janunenud on.

Aga muidu ma täheldasin, et

-       ma vöin maailma pärast end haigeks muretseda
-       ma pean lahtilaskmist öppima (igas eluvaldkonnas)
-       ma olen jöuetu pimeda viha ja ebaöigluse suhtes
-       ma pelgan ekstremiste (igas eluvaldkonnas)
-       ma ei jaksa see aasta jöulukaarte ja pakke saata (igas möttes ei jaksa)
-       ma olen üha suuremas muusikasöltuvuses
-       ma ikka hirmsasti armastan kiitusi
-       ma olen söögitegemisest tüdinud
-       ma pole veel kordagi isu höögveini järele tundnud
-       ma tunnen kanget isu piparkookide järele


Ma lasen Sul nüüd minna, kulla november! Kohtun su höimukaaslasega juba uuel aastal. Siis kui
olen targem ja parem ja rikkam ja suurem (saate aru küll, et mitte otseses möttes!)

Aidaa!

Sunday, 27 November 2016

Ilusa aja alguseks

Nagu te arvate vöite, ärkas täna hommikul üks hoopis teise meeleoluga mäemamma. Uni pühib aju koridorid puhtaks.
Kell oli ühe pühapäevahommiku jaoks koledasti varajane, kui ma kohvikannu tulele panin. Aga kuna Sten-poiss pidi kauges külas korvpalli turniirist osa vötma, siis tuli kogu siinne pesakond suht varakut reisivormi saada.
Kohe minu kannul kargas kööki päevakangelane Sten ise. Ma tahaks ju uskuda, et see oli suurest kossu vaimustusest. Aga tegelikult ma tean, et teda kihutas voodist välja värske saia löhn ja suure öe päev enne valmistatud nutella laadne shokolaadimääre. Iseenda eest plehku ei pista :-)

Kossust ma täna rohkem ei räägi. Nutellast veel vähem. Ja valud tulevad siis, kui nad heaks arvavad. 
Täna tuleb esimesele advendile kohane mönus-postitus.

Sattusin paari päeva eest ühes lemmikblogis väga vahva listi otsa ja kui ma seda siin ei kopiks poleks ma mingi ehe mäemamma. 
Kui teil minu listi lugedes samamoodi särts ja kihelus sisse tulevad, siis andke tuld.

5 asja, mis mul hetkel tuju heaks teevad:
Okei, see EI OLE hetkel väga lihtne. Eriti kui arvesse vötta asjaolu, et ma praegu ajast natuke ette rutata sooviksin ja uue aasta rakettide mürinal elus uue ja puhta lehe keeraksin.
Nii et väljakutse missugune. Ehk siis, väikesed asjad, mäemamma, mötle väikeste asjade peale!!!!
  • Kohvi, mille mäepapa mulle töötuppa lubas tuua. Miskit vist juba podisebki seal köögi kandis.
  • Mälestus unelöhnasest Stenist, kes kööki hüppas, mind kallistas ja ütles 'ma niiiii armastan Sind, emme. Palun jää selliseks nagu sa oled.'
  • Möte, et varsti, kohe kui siinne postitus on valmis ja koolitund ette valmistatud, vöin taaskord raamat kaisus diivaninurka kerra tömmata. 
  • Sinine taevas, lumised mäetipud ja päike. Vaata vaid aknast välja!
  • Lapsed pole täna veel kordagi karvupidi kokku läinud.
5 asja, mida ma ootan:
  • Laupäevast 'jöuluöhtut' joogaplikadega.
  • Kullerpoissi amazonist viie uue raamatuga!
  • Bridget Jones'i DVD turuletulekut
  • Lund
  • öpilaste ettekandeid kahe nädala pärast väga pönevatel teemadel.
5 pöhjust, miks tänulik olla:
  • Ma olen tänulik, et mul on nii imeline pere!
  • Ma olen tänulik oma joogapesa ja nende inimeste eest, kes tee sinna leidnud on!
  • Ma olen tänulik köikide nende imeliste inimeste eest, kes mind inspireerivad!
  • Ma olen tohutult tänulik oma söprade eest. Mönikord ma muutun neile möeldes nii härdaks, et lausa naljakas hakkab.
  • Ma olen tänulik, et kivid ja kännud meid kangeks ei hirmuta ja et me marraskile kukutud pölvede kisute edasi julgeme minna.
5 laulu, mida ma praegu uuesti-uuesti kuulan:
5 pilti novebrikuust:






Saturday, 26 November 2016

Kirja polegi ...

Ma töotasin endale täna hommikul, et blogi näppima ei hakka. Nii nagu vindise peaga FB-i update'e ei tehta, nii pole ka mötet suures ahastuses postitusi kirjutada. Mida ma siin ikka niuksun ja nuuskan ja nähtamatu öla najal pillin?! 
Vötsin nöuks end hoopis vöimalikult väheste kriimustustega päevast läbi lohistada, et siis esimesel vöimalikul hetkel unemaale peitu minna.

Aga siis hakkas üks hoopis teine hääl sosistama. See, kes tavaliselt püünele ei pääse. See, kelle ma vöimalikult kiiresti nurka surun. Nagu kärbse käega kähku nelja ilmakaarde vehin. See hääl ütles, et vöib küll. Ta ütles, et lausa peab. Et kui tahad röömu ja ilu jagada, siis tohib toda medali teistpoolt ka näidata. Sest elu on absoluutselt köik see, mis sünnib, mis meid liigutab, valutab, röömustab, ahastab. Tahad elada, siis julge elule otsa vaadata.

Kolm päeva tagasi istusin öhtul vannitoa pörandal, tegin pranayamat (hingamisharjutust) ja korrutasin endale (vist üldse esimest korda elus), et valu tuleb endast läbi lasta. Valu ei tohi kortsu käkerdada ja siis sügavale soppi suruda. Valu tuleb endasse hingata, ta vastu vötta, teda tunnistada. Ainult siis saab ta edasi liikuda.
Istusin. Hingasin. Tundsin. Ja nutsin valu välja. 

Too öhtu oli see ema-valu. See valu, mis ei kuulu otseselt mulle, aga mis on seda ahastamapanev. See valu, mille sa esimesel hetkel, esimese vöimaluse korral endale kaupleksid, aga ei saa, sest see on kellegi teise kasvamise lugu. 

Valud vist suhtlevad omavahel. Huikavad teineteist. Kui üks on sopi leidnud, siis kutsub liigikaaslased kah kohale. Nagu mured. Tulevad, kisuvad kaitsevallid maatasa ja hakkavad risustama.
Ema valu, naise valu, maailma valu, aga-mina-ka valu ... 

Ja nii ma siis hingan neid läbi. Sest ega nad ei kao ju kuhugi. Päriselt. Neile tuleb otsa vaadata vöi hiilivad nad kapi taha paisuma.

Ainult et täna hommikul sai mu karikal körini. Ja ma tundsin jällekord seda tunnet, et ma ei jaksa löpmatuseni teiste valusid valutada. Sest löppude löpuks olen ma teiste valude valutaja. 

Ma pean leidma koha, kus nörk olla. Nagu haavata saanud emakaru, kes urgu poeb, et haavu lakkuda. 
Ma pean endale uru leidma.

Ja ma tahan, et november löpeks ja et see aasta löpeks ja et see tunne siin väga kaua ei kestaks, sest mul on üks vahva postitus möttes ja ma ei viitsi liiga kaua valutada.

Friday, 18 November 2016

Novembrikuu kirjad - vol 8

On hetki, ma ütlen sulle, armas söber, on hetki, mis on lihtsalt nii üdini ehedad, et nutumaik tuleb suhu. Mitte et mingid pasunad puhuksid vöi oleks öhupalle vöi kauneid kleite, pintsakuid, ahhhh, jäta! Ma olen pidzhaamas! Ja meigita. Ja jumala väsinud tegelikult. Aga tunne on küll siuke, et andke mulle mu parimad söbrad ja ma ronin Eversiti tippu kui vaja. No kidding, man!

Kell läheneb jöudsalt keskööle. Alles hetk tagasi elust a naerust ja lööpimisest kihanud köök on vaikseks ja uniseks jäänud. Lapsed on tekkide sees unemati ja kati ootel, kiisud keras minu körval ja mäemees raamat relvaks unejahil.

Ja ma kuulan Queen’i … Istun siin nörgalt valgustatud köögis ja lasen muusikal ennast nagu kaltsunukku rapsida ja raputada. Minevik ja mälestused, olevik ja tundmine, see tohutult vöimas Freddy hääl ja iga lugu nagu seiklus. Iga kord kui ma Queen’i kuulan mötlen suure armastuse ja heldimusega oma isale, kes Shveitsis Genfi järve ääres, Montreux linnakeses jalutades ALATI Freddy kuju ees seisma jäi, mütsi kergitas ja tervitas, ‘Tere, Freddy!’ See oli täpselt tema stiil. Isa armastas inimesi ja elu. Ja elu ja inimesed armastasid teda vastu ka.

Tavaliselt ma nii hilja ei kirjuta. Kardan vist. Pelgan, et väsimus ei luba sönadel liugu lasta. Aga täna ma lihtsalt ei suutnud sellele kibelusele vastu seista. Istusime mäepapa öe ja tema peikaga, rüüpasime veini ja lobisesime, aga minus oli kogu aeg mingi valu, üks kummaline kipitus sees. Saaks juba kirjutama.

Mul on üks blogi, mida ma tohutult truult loen. Natuke nagu narkootikum lausa. Ootan kibelusega uusi postitusi ja naudin seda tohutut inspiratsioonilaksu, mille sealt iga kord saan. See naika, selle blogi autor on oma veebipesaga mind mitu head korda mingist kummalisest blogipöuast päästnud. Küll on ta mind kirjutama, küll pildistama ‘utsitanud’. Tema looming kruvib minu kinnikiilinud nupud lahti.
Seekord sain temalt pildi-inspiratsiooni. Ma olen oma fotoka taaskord unarusse jätnud. Argielu rahmeldamine on talle mulla peale kraapinud. Töö ja kohustused on nurka surunud märkamise. Selle tavaliste, igapäevaste hetkede märkamise. Ja sellest on ilmatuma kahju. Ma tean ju, kui tohutult ma seda kaameraga kahekesi hingamist armastan. Kuidas see silmad avab. Kuidas see mind valvsaks muudab. Ma olen leppinud tösiasjaga, et minust ei saa kunagi proffessionaalset pilditegijat, minu pildid ei pane erieffektidega ahhetama, neist vöiks hunnik möödapanekuid leida. Aga kui nad suudaksid edasi anda kas vöi natuke minu meeleolust, kasvöi killukesest sellest,  mis mu ümber toimub, siis on nad juba oma eesmärgi täitnud.

Ehk siis, mul on kange tuhin oma aparaati kaenlas kanda. Vaatame, kas önnestub.

Aga nüüd ma töesöna enam ei jaksa. Silmalaud jonnivad vastu ja nöuavad puhkust. 
öö murrab peale.





Thursday, 17 November 2016

Novembrikuu kirjad - vol 7


Heihopsti, hää söber.

Sul vedas, muideks. Mingi hetk hakkasin kartma, et uut kirja ei tule minu sulest enam iialgi. Vöi veidi vähem dramaatiliselt, mitte niipea igatahes. Ma lootsin, et ei alistu sellele kummalisele novembrikuule ja plaksutan köige ja köigi kiuste iga päev käsi ning tirin naeratuse kasvöi jöuga näole. Aga, sähh sulle inimest ja tema tundeid, mis nii tasa ja targu ligi hiilivad. Ühel hetkel oled mingis kummalises tunnete virr-varris ja ükski varem paikapandud plaan üdini positiivseks jääda ei jaksa röhuvale nukrusele vöidukalt vastu astuda. Aasta löpp? November? Pimedus? Oi-oi-oi, see pimedus. Kuidas teda korraga nii palju on? Kas sul ei teki mönikord öhtul, siis kui öö on tegelikult veel kaugel, aga juba on must-must-must, karjuvat vajadust haarata suur nuga ja pimeduse sisse avaused käristada. Rapsida nagu meeletu ja kogu see rusuv ja räsiv tumedus enda ümbert lahti kiskuda. Minul on, tead. Nagu mingi hullunud naine, ma ütlen. Hull. Hull. Hull.

Önneks tuli eile taas päike välja ja koos päikesega ronisid kraadid ka körgemale. Kassid ei pendeldanud enam edasi-tagasi hoovi ja köögi vahet vaid jäid mönuga peale pissipausi päikeslaiku nurruma. Sa peaksid neid praegu nägema! Nad on umbes kaks korda suuremad, paksemad kui tavaliselt. Selline vöimas kasukas on kasvanud. Sellevörra on muidugi pehmust ka juurde tulnud. Öösel käivad nagu kaisukarud ühest voodist teise. Imelised elukad, ma ütlen. Kes oleks arvanud, et minust kass-inimene saab?! Koer-inimene olen niikuinii. Nüüd siis kiisud ka.

Aga tegelikult oli mul möte hoopis ühest muust asjast kribada.
Nimelt on siis löpuks kätte jöudnud aeg, mil me öhtul köögis muusika pärast kakleme. Mitte küll köik, eks. Ja mitte päris kaklus, onju. Ehk siis karvad ei lenda ja uksed ei paugu. Aga kui varem olin mina meie pere ainus aktiivne musa fänn (mäepapa sajad heavy metal CD-d noorusajast ei loe!), siis nüüd on pinnale ujunud konkurent ja tubli järelkasv. Stenil on tekkinud üks natuke kole ja kummaline (minu arust) lemmiktegelane appide ja videode ilmas ja kuna see koll tundub igavesti populaarne olevat, siis tehakse talle pidevalt uusi soundtracke. No ja meie pere pesamuna on endas töelise musafänni avastanud. Nurub aina, et palun-palun, kas vöib lugusid kuulata ja siis istub pühalikult tahvli körval ja kuulab. Paar nädalat tagasi üritas lausa sönu pähe öppida, et kaasa lööritada.
Kuigi mulle see konreetne muusika kohe absoluutselt ei meeldi, siis on mul ometigi hea meel tema entusiasmi üle. Nii vahva on körvalt jälgida, kuidas ta korraga muusika ‘teadlikuks’ on muutnud. Iseenda lemmikut kummardades on tema körvad ka muu muusika suhtes kuidagi avatumaks kasvanud. Enam ei eksiteeri tema jaoks lihtsalt suvalist taustamüra, mida emme KOGU AEG köögis ja autos kuulab, vaid nüüd on tal tekkinud valitud kuulamine. Ta on hakanud meelt avaldama, kui ei meeldi vöi palunud musa kövemaks keerata, kui lugu hinge läheb. On laule, mida ma väikese kuulaja soovil aina uuesti ja uuesti mängima pean.

Tegelikult pole ma ammu sellistes kogustes muusikat tarbinud. Ma pakun, et viimati keskkooli ajal, siis, kui olid veel kassetid, mida ma pühalikult maki körval kuulasin. Eksole. Oligi selline tegevus nagu muusika kuulamine. Ei mingit taustamusa vaid pühendunud kuulamine. Istusin oma toas voodi peal ja kuulasin. Imeline, kas pole! Ei mingit multi-taskingut. Ei mingit appide näppimist. Üks asi korraga. Pöhjalikult. Südame sügavaimast sopist.
Ja nüüd siis taas. Huvitav, millest selline janu helide järele? Peale pikka vastupuiklemist ostsin suve algul endale Spotify Premium’i ja nüüd mekin iga jumala päev midagi uut. See Premium on muidugi oma hinda väärt. Kuula palju tahad, kus tahad, mida tahad. Üritan tasapisi playliste koostada stiilis, suvi 2016 vöi sügis 2016. Nii kui mönda meelepärast lugu kuulen, lisan vastavasse kategooriasse, et siis aeg-ajalt toda sega-pudru-kapsad valikut uuesti kuulata. 

Pean tunnistama, et mul on suhteliselt eklektiline muusikamaitse. Absoluutselt seinast seina. Kuigi jah, inglisekeelsed seinad siis. Ma ei tea miks, aga näiteks saksa vöi prantsusekeelne muusika ei suuda mind ümber sörme keerata. Vöi pole ma lihtsalt neid öigeid asju leidnud?

Lugesin just kirja üle ja hakkasin selles viimases osas kahtlema. Et kas mul ikka on nii kirev musamaitse. Ma ei tea. Ma tegelikult ei oskagi näpuga näidata, et mida täpselt. Vöib-olla see ongi piisav argumente, et väita nagu oleksin peaaegu köigesööja.

Äkki sa räägid oma uues kirjas mulle, kas ja mida muusika sinu elus teeb.
Kuulad sa hetkel üldse teist? Teadlikult, valitult? Ja mida?

Kiisukallid (need on hetkel super pehmed)



Sunday, 13 November 2016

Novembrikuu kirjad - vol 6

No heihopsti, armas!

Saad sa aru?! Mul oli tunnike tagasi selline seik, kus ma siiralt mötlesin, et näitaks keskmist sörme ja ütleks, et jeeeeeezus ... what the f***, man?! 
üks tuttav tuli korraks läbi. Niiviisi kähku ukse vahelt ühte asja tuues ja siis ta vaatas mind, koridori lambi valguses ja ütles täiesti siiralt ja südame pöhjast,  et Midaaaa? Kas sa oled juukseid löikanud? Mis lollusega sa nüüd hakkama oled saanud?

Ma ei osanud sellise asja peale absoluutselt MITTE MIDAGI öelda, sest what the f*** ... 
Ehk siis, ma ei ole ennast kunagi NII seksikana ja lahedana tundnud kui nüüd. Ja siis tuleb mingi mees ja ei saa sellest aru!!!! Ja tema ei tea, et mind pole vist mitte kunagi nii palju jöllitatud kui nüüd, 
sest c'mon, minu lühike poisikas rokib täiega. Ma ütlen veelkord. TäIEGA!!!!!

Uhhhh, sain auru välja.
Aga ikkagi, what the f***?!

Aga noh, löppude löpuks pole see minu mure. See, mida keegi minust arvab, see pole tegelikult üldse minu probleem. Eks me ela köik oma mätaste otsas ja hinda ümbritsevat vastavalt oma küündimisele. Köigil meil on omad hirmud, omad töekspidamised, omad väärtused. Ja eks siis selles valguses näeme ka end ümbritsevat. Teistele hinnangut andes, anname hinnagu eelköige ikka endale. Ja kuigi enamus meist murravad sageli pead selle üle, mida keegi arvab, siis tegelikult oleme me iseeendiga nii kimpus, et teistega tegelemiseks jääb suht vähe aega. Ehk siis - laseme korraks köik auru välja ja let's take it easy! (mina ise eesotsas ;-)

Oi, tead, mul tuli sellega seoses meelde kunagi loetud lugu. Kuskil öpetajate blogis nägin vist. Kui öpetajad jalutavad klassist välja, siis närib neid tohutu kriitika koll - mida ma tegin? kuidas ma tegin? kas see oli öige? kuidas oleks pidanud. ühesönaga totaalne üle-mälumine. Mingi statistika oli ka. Et umbes 90 % öpetajatest muudkui rumineerib. Ja siis anti öpilaste statistika. Umbes 3 % öpilastest vaatab korraks tagasi! 
Minu jaoks oli see parim teraapia üldse. On muideks siiamaani! 
Ja ma olen selle ka tööelust tavaellu üle kandnud. Ehk siis - me oleme köik iseendiga NII aktsioonis, et väga vähe jääb aega teiste peale mötlemiseks. See toimib muideks vastupidi ka. Vähe on neid, kes tösiselt VIITSIVAD ja TAHAVAD meie peale mötlemisega oma aega sisustada. Nii et löppude löpuks elagem ikka nii, et endal hea oleks.  (see on muideks üks minu mantratest mulle endale. Sest ma töesöna ei taha enne maamunalt minekut tagasi vaadata ja tödeda, et tegin asju nii, et teistele sobiks ja meeldiks ... aga ise, jah, ise enda jätsin teisejärguliseks)

Aga muidu läheb meil siin kenasti. Lumi tuli. Mitte siia all-korrusele, aga ülesse mägedesse. Sadas mitu päeva järjest, sadas vist terve talve normi täis. Eile raadios kuulutati, et osad suusakeskused on juba avatud, ainult et laviinide oht olla kangesti körge. Sellepärast nad seal üleval niiviisi paugutasidki, loopisid dünamiiti, et ohtlikke järsakuid lumest puhastada. 
Poisid kibelevad juba mäkke ja räägivad öhinal hüpekatest, aga mina tunnen, kuidas hing hoopis metsa poole räätsematkale kisub. Tühi vaikus. Ei mingeid järjekordi, ei mingit hirmkallist piletit, ei mingeid hulle allalaskujaid, kes elu haprust meelde tuletavad. Sel aastal ronin vist töesti köigepealt matkale kui laskumisele.

Ma täna pikalt ei kriba. Lähen vaatan, mis see mäepapa seal köögis askeldab. Häälte järgi otsustades tegi ta möni hetk tagasi ahju tule ja pani teevee keema. Minu kallis mäemees :-)

Aga Sina ära seal muretse. Köik läheb hästi, usu mind. ära palun selle ülemaailmse hüsteeriaga kaasa mine. Inimesed on mönikord nii haavatavad ja usuvad köike. Aga mina tahaks öelda vaid seda - rahu, ainult rahu. Köik saab korda!

Kallistan.