Sunday, 16 April 2017

Ilma peota imeline pühapäev


Mul ei ole midagi enamat vaja. Mul ei ole midagi enamat vaja. Mul ei ole midagi enamat vaja.

Mäletate toda raamatut, millest paar postitust tagasi juttu tegin? Too kolme söbra kirjutatud psühholoogiline-spirituaalne mötisklus. No läbi sai! Otsa sai mu kallis kaaslane! Löpus venitasin, nii kuis oskasin, aga mitu korda sa ühte lauset ikka loed? Löpuks on see paras sohi tegemine. Kui läbi, siis läbi. Selle raamatuga oli muideks siuke kummaline lugu, et iga peatükk juhtus kuidagi öigel ajal tulema. Oli üks päev, mil ma taaskord oma kärsituse vörgus siplesin, kui mu kolm söpra kannatlikkusest rääkisid. Tuli üks teine hetk, mil ma ühe vastiku hirmu näpitsate vahele jäin ja nagu kogemata lugesin meele taltsutamisest. Ja siis see eriti kibe mis-köik-puudu taak. Kui kerge on väsimatult jöllitada seda, mis meil justkui puudu oleks. Kui kiiresti tekivad ihad, kui ruttu märkame teiste rikkusi. 
Mitte et ma sarnaseid tekste varem lugenud ei oleks, aga seekord jäid need kolm erilist häält mu sisse kölama ning tasapisi oma tööd edasi tegema. Tundsin, kuidas ma ühtäkki töepoolest ei vaja enam midagi, sest see, mis on, sellest piisab! 

Eile mägedest koju söites, küsis mäepapa ega meil poodi asja pole. 
'Ei, ei. Meil ei ole mitte midagi vaja.'
Mäepapa vaatas natuke köördi minu poole ja kommenteeris, 'Kas see on buddast mäemamma vastus vöi ema mäemamma vastus? Ehk siis, sööma ikka peab ju!'

Aga kas on tegu raamatu järellainetuse vöi tähtede soodsa asendiga, tänane päev on kuidagi eriti lahedalt voolanud. Hommikul tegime mäekollidega esimest korda koos joogat. Mida enam ma jooga väes kinnitust leian, seda raskem on oma lastele pühendatud aega edasi lükata. Aga siiani on ikka möni tüütu kaigas kodaras olnud. Kuniks siis täna hommikul sain köik kolm tegelast joogapessa mattidele ning lödvestus alga. Suured olid erakordselt tublid ja hakkajad. Aga väike vend pani meil köigil kannatuse proovile. Pole mehel tasakaalu ega püsivust. Küll sügeles nina, küll korises köht, küll potsatas mehike täie matsuga pörandale. Aga löpus, siis kui lepatriinu mööda jalga üles hakkas ronima, üle köhu ja rinna tatsas ning löpuks nina pealt lendu töusis, siis lamas Sten liikumatult pörandal ja oleks see lödvestus tiba kauem kestnud, kostnuks tema matilt raudselt kerget norskamist.
Suured kollid palusid homme juba uut seanssi, aga Sten arvas, et pole kiiret. Ma tegelikult arvan, et see saab üks väga vöimas teekond olema ning Stenist saab ühel heal hetkel töeline joogaguru :-)

Peale löunasööki (ei mingeid pidulaudu ega värvitud mune seekord) korraldasi lapsed meile munajahi. Sten muidugi viilis jälle körvale ja vaatas suurte toimetusi aknast. Aga shokolaadi tagaajamises oli muidugi eriline mees. Ja söömises.
Saskia ja Anders olid terve hommiku pusinud ja plaani pidanud ning meile paraja möistatuste raja valmis meisterdanud. Lastele tuleb au anda. Paaris kontrollpunktis pidime mäemehega päris pikalt kukalt kratsima, et möistujutust läbi pureda.

Kui köik kommid kokku olime kogunud, vöisid lapsed omakorda tööle asuda ning shokolaadi sööma hakata. Meil on mäemehega nimelt suhkruvaba periood hetkel ja igasugused maiused ei tule köne allagi. Ehk siis, meie korjame, nemad pugivad. 

Ja nagu ma ütlesin, mul ei ole hetkel töesti midagi enamat vaja :-)







Friday, 14 April 2017

Joogast ja elust ...

Vaikus, pimedus, löhnatus – nagu siseneks pehmesse rahusse. Kogu väline kisa ja kära vaibuvad. Meeled, mida ümbritsevad signaalid lakkamatult sikutavad ja sakutavad saavad ühtäkki rahu. Nagu oleks keegi juhtme seinast tirinud.
Istun matil, jalad ristis, sörmed silmadel, ninasöörmetel, suul ja körvadel ning korraga ei ole töepoolest ühtegi mötet. On ainult tunne, et nii hea ja rahulik on olla.
See on Shanmukti Mudra.
Joogatundide löppakordid on minu lemmikud. Tavaliselt olen selleks hetkeks, siis peale tundi praktikat, oma keha nii maha rahustanud, et löpumeditatsiooni on kerge sisse minna. Ja kuidas ma neid kadumise hetki armastan! Mönikord on nad pikemad, mönikord hetked, mis siit sealt kokku nopin. Aga alati pakuvad nad seda igatsetud vaikust, mis saabub siis, kui tavaliselt täistuuridel töötav mötetegeneraator seisatada ja lihtsalt olla. Ma tunnen sellistel hetkel füüsiliselt, kuidas aju puhkab.

Söitsin joogatunnist koju ja olin ühe viivu önnelik ilma aga-deta. Varem räsinud muremötted olid kuhugi haihtunud ja uued polnud veel kohale jöudnud. Oligi selline murevaba vaakum. Joogas näen ma töeliselt, mida toob regulaarne praktika. Kui ma muidu olen liialt kärsitu ja väsimatult ühe tegevuse juurest teise manu liigun, siis joogapraktikat olen ma suutnud nüüdseks lakkamatult ja regulaarselt mitu aastat teha ning peab tödema, et tulemused hakkavad tasapisi pead töstma. Mitte, et köik roosiline oleks. Kaugel sellest! Areng pole ju kunagi ühtlane töus vaid pigem erineva körgusega trepiastmed, mille vahele vähem vöi rohkem sügavaid auke peidetud.  Ma olen paari auku juba kukkunud.

Esimene auk tuli aasta tagasi, kui ma ölale liiga tegin. Tookord ma nutsin ahastusest ja kirusin ennast ja elu. Aga nüüd näen seda vigastust teises valguses. See, et ma üle poole aasta hästi ettevaatlik pidin olema, oma keha kuulama ning tunnis erinevaid asendusvötteid kasutama, aitas mind, kui öpetajat tohutult edasi. Niiviisi ise vigastusest läbi tulnuna kasvab empaatia ja arusaamine. Ma olen alati jöuga ramminud, uskunud, et mina suudan köike, oma keha piitsutanud. Aga siis korraga pandi väevöimuga pidur peale ja see on olnud öpetaja nii mitmes plaanis. Mitte ainult joogapraktikas vaid elus üldse – see, et lihtsalt ei saa ja köik!

Teine auk tuli eelmisel laupäeval, kui meil taaskord ülipikk joogapäev oli. Tavaliselt ma ootan neid koolituspäevi, aga seekord tundsin juba nädal enne, et keha ja vaim ei jaksa enam. Lisaks veel halvasti möödasaadetud öö ja nii ma ‘suringi’ seal tunnis. Teemaks oli kuulsa India eepose Mahabharata üks kesksemaid peatükke Bhagavad-Gita. Ütleme siis nii, et see pole pönevusromaan, mida basseni körvale ampsata vaid pikk filosoofiline mötisklus. Kuidas ma ka ei proovinud, tundsin, et ei jöua sellele rongile enam järele. Aeg-ajalt lükkis öpetaja sisse viiteid teistele tekstidele, erinevatele koolkondadele (mida me peaksime juba teadma!!!!) ja korraga ma tundsin, et absoluutselt mitte midagi ei tea enam. Ma olin nii suures ahastus, et nutumaik tuli suhu. Korraga tundsin, et töusengi püsti ja jautan minema.

Ma ei ole meie tüdrukutest ainus, kes niiviisi auklikul teel könnib. Coralie kukus eelmisel sügisel mägedes ronides pölve katki, tegi läbi raske operatsiooni ja toibub siiani. Marie on tööl armetumaks piitsutatud. Lydial algas vaevaline tee menopausi poole. Line’il on tunne, et ta ei räägi oma abikaasaga enam sama keelt. Aga meie öpetaja vaatab meid ja rahustab ja ma tean, et köik see käib asja juurde. Ja löpuks me tuleme sellest köigest vöidukalt välja.

Lugesin ühest imelisest raamatust, et rasketel hetkedel ei tohiks küsida ‘MIKS?’ -
Miks mina? Miks see auk? Miks küll nii pidi minema??? Vaid hoopis, ‘KUIDAS?’  - Kuidas ma siit nüüd edasi lähen? Kuidas ma siit august välja saan?
Ja tavaliselt ikka samm sammu haaval, ühte jalga teise ette töstes.


Ma astun siis edasi. Üks joogatund teise järel, üks pusimist vajav peatükk pärast eelnevat. Ja auke tuleb veel. Aga need on juba palju kaugemal tee peal ja tore on see, et ma sinnani jöuan!

Tuesday, 11 April 2017

Need, kes liikluses püksi teevad.

Külalapsed seisid eile bussipeatuses ja ootasid koolibussi. Päike oli noored t-särkide ja tenniste väele meelitanud, ümbritsevad viinamarja pöllud värelesid verivärskes roheluses, soojakraadid kriiskasid peagi saabuvast suvest. Hea ja kerge oli hingata. Önnelik olemine tiirutas laste peade kohal.

Ma ei tea, kas tolle veoauto juht saatis sönumit vöi kruttis raadionuppu vöi kohendas tahavaatepeeglis nokamütsi. Kuskil mujal oli tema tähelepanu ja rool ka. Naika, kelle suunas ta korraga sööstis, keeras paanikas auto teelt välja ja kimas otse laste suunas. Tüdrukud reageerisid poistest kiiremini ja jöudsid eest hüpata. Aga Thomas ja too teine poiss jäid rataste alla.

Eile öhtul me ei teadnud, kas poisid seekordset suve näevad. Aga täna koolist löunapausile tulles hüüdsid mäekollid kui kooris – poisid on tublid, seisund stabiilne. Thomas viidi öhtul küll edasi Lausanne’i peahaiglasse, aga ta pidavat sitke olema. Küll vastu peab.

Ma olen mönikord tohutust nördimusest autoroolis nutma puhkenud. See ei ole viha. Ma ei taha viha enda ellu ja teen selle nimel pidevalt tööd, et seda söjakat ja laastavat emotsiooni endast ilma suuremate kahjustusteta kiiresti läbi lasta. Aga lootusetus, nukrus ja jöuetus valdavad mind autoteedel küll sageli. See, mis toimub teedel, on ühiskonna üks könekamaid peegleid. Ma näen hoolimatust, mötlematust, impulsiivsust, kurjust ja kohe löhkema hakkavaid egopaiseid. Inimesed elavad end autoroolis välja ja teevad maailmale tagasi köik selle, mille all nad usuvad end kannatavat. Söidureeglid? Häh, ega ma mingi pussi-jussike ole! Ohtlike situatsioonide tekitamine? Päh, teised ei oska söita! Viisakus? Kuu peale oma viisakusega. Millal minuga viimati viisakas oldi?

Mul on aina enam jäänud mulje, et liiga paljud autojuhid vötavad liiklemist kui mängu, kus nörgem annab järele ja tossike teistele teed. Jalad gaasipedaalil muutuvad üha raskemaks, manöövrid aina hulljulgemaks. Autorool on igaühe nahast bossitool, kus sigar hambus alluvaid jöllitada (ja aeg-ajalt sönumeid saata).

Kölab karmilt ja kangelt. Aga tegelikult pole see härjatsemine muud, kui nukker nörkuse märk. Äpud ja totud on hoopis liiklushuligaanid, rusikaviibutajad, signaalitörtsutajad ja kummivilistajad. Iseennast roolis roheliseks vihastada on lihtne. Liiklusesse viha ja ülbitsemist paisata on kerge. See on nagu köhulahtisus, kui alaköhu muskel enam ei tööta. Köik sopp pritsib välja.

Kasvamiseks ei pea paastu vöi vaikuselaagrisse minema. Selleks, et suuremaks saada ei ole tingimata tarvis keerulisi tekste lugeda. Parim praktika on argipäev ise. Töelised kangelased  on need, kes argielus rahu, viisakust, hoolivust ja teistega arvestamist viljelevad. Töeline väljakutse on köige tavalisema päeva köige argisemad tegevused. Ja see on meie jaoks olemas 24 / 7.

Nii et järgmine kord autosse istudes ja vötit keerates (nuppu vajutades, käsku andes – mis iganes teie masinat ka ei käivita) öelge endale, et alustate elamise tundi. Las see olla väljakutse. Kas ma olen oma madalatest impulssidest üle ja suudan neid kontrollida vöi lasen taaskord ülbelt püksid täis?

Sunday, 9 April 2017

Läks lahti!












Ma vöin ju aeg-ajalt Shveitsi peale vihastada. Ma vöin sünnimaad taga nutta. Vöin möni harv kord möne muu vöimaliku kodumaa möttega mängida, aga nii kui matkahooaeg ametlikult algab, ununevad köik tumedad tunded ja ma tänan oma kallist mäemeest, et ta just minu tol Dublini üliöpilassuvel rahva seast üles leidis.
Shveits on piltpostkaardimaa, tilluke päkapikumaa, kus iga järgmine käänak su uue ahhetamapaneva vaatega silmitsi heidab. 

Selleks, et erinevaid imelisi paiku nautida, ei pea muidugi hull matkasell olema. Aga kui sul  lisaks veel matkapisik tagataskus on, siis satud tahes tahtmata täiesti ülemöistuse paikadesse. 
Matkahooaja avaakord sai seekord suht madalal altituudil tehtud. Talvekülmast väljatulemine käib ikka tasahilju ja ettevaatlikult. Jahedate kraadide kartuses ei julgenud me kohe körgemate tippude poole marssida. Kuigi nüüd takkajärgi päikesepölenud nahka silitades ja toda kuuma pärastlöunat meenutades saan aru, et meie kartus oli asjatu. Mäemees löpetas tänase jalutuskäigu näiteks järvevees!

Seekord köndisime Genfi järve kallastel, viinamarja pöldude vahel. Lavaux nagu seda ala kutsutakse, kuulub UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Viinamarja pöldude vahel looklev tee viib ühest imelisest külakesest teise, ühe veinikeldri terrassi juurest teise manu. Tänasel päikeselisel pühapäeval oli too matkatee täis peresid, turiste, rattureid, niisama unistajaid. ühe eriti ilusa vaatega terrassi körvale oli kohalik veinitootja tillukese putka püsti pannud, kust maitsvat veini ja soolapulki vöis osta. Missugune taibukas veinimeister! Kogu too mäenölv oli täis paarikesi ja peresi, kes vaadet koos veini ja suupistega nautisid. 

Meie matk kestis kena kolm tundi. Vahepeal otse loomulikult piknikupaus, mis siin eales ilma veini, kuivatatud liha ja baguette saiata ei möödu. 

Hetkel oleme me köik ramp väsinud, päikesepölenud, surisevate jalgade, aga mingi erilise säraga silmades. 
Matkahooaja terviseks!
Elagu!

Friday, 7 April 2017

Mis nüüd mina!

Tüüpiline!
Saabub koolivaheaeg, mäemamma ölult kukub potsti koorem ja juba koputab uksele kange kirjutamisvajadus. Mitte, et suur sönum rahvale jagamist vajaks, mitte, et mul hirmsasti filosoofilisi mötteid oleks, aga see kirjutamisepisik, mis koolikoorma all tasahilju lämbus, saab korraga öhu kätte. Esimene reaktsioon on alati negatiivne. Ja kui nüüd erinevatele loetud artiklitele möelda, siis vist suhteliselt laialt levinud – kes ma selline olen, et siin avalikult arvamust avaldan. No ja mida on mul öelda. Mis on see pakiline sönum, mis väärib elektri raiskamist. Ma olen end selliste isennast-mutta-matmise mötetega sageli löbustanud. Kunagi loetud artiklist jäi meelele möte, et just naiste seas olla laialt levinud hirm, et me pole seda vöi toda väärt. Et mis-nüüd-mina.
Mul on kirjutamisega pidevalt see jant. Hirmus pikk vindumine. Tuleb tahtmine kirjutada, aga siis hakkan iseennast materdama.
Ah, las olla. Need, kes iseendid ära tundsid, kes aru said, millest jutt, neile ei pea pikemalt seletama. Ma ei tea, mitte et ma teile vaeva kaela sooviksin, aga tore oleks teada, et teised on ka samas paadis.

Aga kevadest hoopis. No kevad marsib meil uksest-aknast sisse. Ja südamest. Kuidagi pidulikuks kisub. Ja natuke hulluks ka. Viimases tunnis ehmatasin öpilased hoopistükkis kohmetuks, nii ülevoolavaks vöib mul see kevade tunne minna. Noortele nalja. Ma muideks ei pelga enam end naeruvääristada. See on aastatega nahale lisanduv kiht, see, et enam ei pelga. Nüüd ma liuglen mitte ei murra. Nüüd ma jätan iseenda tahaplaanile ja olen täielikult öpilaste heaks olemas. Nüüd ma tean, mida tähendab kogemus.

Las ma jutustan teile natuke, mis toimub.
On reede öhtu. Ja öues on pime. Hästi-hästi pime. Aga kui ma vannituppa lähen, siis särab aknast vastu öites pirnipuu. Tal oleks nagu küünlad küljes. Kunagi, kui ma veel raamatu kirjutamisest unistasin, oli too vana ja vöimas puu mu loo esimestes ridades. Kujutasin ette üht vana daami, kes kesköö paiku pikas valges öösärgis mööda tühja maja könnib ja siis uksele seisma jääb, toda puud passima. Ei ta märka külma ega tömbetuult. Tegelikult teda enam polegi, mitte selles ajas ega ruumis. Ta on kadunud kümnete kevadete taha, sinna, kus neid öisi veel poole vähem oli, aga tunded olid seda tugevamad, seda heledamad.

Mäepapa on kolm kollikest diivanile enda körvale kogunud ja nüüd nad vaatavad reedeöhtust “Dr Who’d” . Kassid on ka kambas. Keras ja karvased. Oi, kui karvased nad hetkel on. Täielikud pehmed pommid.

Me suutsime selle löputu reedese öhtusöögi viimaks ikka ära löpetada. Need töönädala löpu söömaajad on meil kangesti pikad ja olulised. Reede öhtul tuleb alati midagi tösiselt head vaaritada. Mäemamma ja papa vöivad keldrist punase veini üles tuua ja lapsed magustoiduks lausa kaks rida shokolaadi ampsata. Meie öhtusöögid on väga verbaalsed. Köigil on midagi tarka kosta ja veel enam kuuldud tarkusele kommentaariks lisada. Täna kukkus Saskia viimasena ära. Siis, kui ta umbes kümme anektooti oli rääkinud ning löputult koolilugusid. No näiteks poistest, kes näitemängu prooviks isegi omi osi polnud pähe tuupinud, rääkimata teiste osaliste ridadest (mida teeb Saskia, otse loomulikult!) Muideks, Saskia saab meil homme 14. Ostsin talle täna poest kaks säraküünalt, 1 ja 4 ja siis kassas avastasin, et need vöiks minu sünnipäevaküünad olla. Möista-möista, kui vana.

Ma loen siin ühte eriti imelist raamatut. Raamatus räägivad kolm söpra elust, no sellisest spirituaalsemast elust. Üks on filosoof, teine psühhiaater ja kolmas budistlik munk. Ja ma mönulen iga öhtu nende pisukeste peatükkide seltsis, mida silm veel seletab lugeda, enne kui uni vastuvaidlemist ei salli. Eile ma lugesin kuulamisest. Lugesin kolme targa mehe mötteid sellest, kuidas töeliselt teisi kuulata. Ja mulle meenus, et olen sellest kunagi ise ka kirjutanud. Mis siis, see teema vajab enamat, kui ühte postitust. Ma varsti proovin. Ma ütlen löpetuseks vaid niipalju, et täna ma proovisin. Kuulasin oma mäemeest PäRISELT, ilma vastuseid vorpimata, ilma LIVE analüüsita, ilma sildistamata. Lihtsalt kuulasin ja sain ühest asjast korraga aru. Jah. Ma tulen sellest veel kirjutama.

Aga homme on vaja terve päev joogakoolis tarkust taga ajada. Ning pühapäeval avame piknikuhooaja.

Hea, et on koolivaheaeg. Ja ma julgen kirjutada.


Saturday, 1 April 2017

Ilma (aprilli)naljata.

Ettevaatust – üle pika aja vist suht emotsionaalne postitus. Ei ole aprillinali, promise!

Ma pole ammu enam nii pahur olnud, kui täna tolles kaubanduskeskuses.
Korraga tundus, et hakkan täiest körist karjuma ja seinu lammutama. Hakkan eskalaatoreid ründama ja poekärusid eri ilmakaartesse loopima. Välja! Välja siit imeliku valgusega tehismaailmast, mis on korstnani plastikut ja pahna täis. Öue päikesse kätte. Hoovi öhu juurde.  Minema sellelt asjade prügimäelt.

Ma olen täna ostlemisega pahuksis. Kogu tarbimismaailmaga üldse.
Vaevalt, et ma nii metsikusse kulminatsiooni oleksin jöudnud, kui meie ‘linna / poetiir’ lühem oleks olnud. Aga noh, korraga oli vaja see ja too ja veel kolmaski asi joonde ajada ja tunnid muudkui möödusid ja uued poed aina ilmusid me teele ja tegemata ei saanud kah jötta. Kuniks siis – pauhhh, totaalne ostumürgitus väga tösiste sümptomitega.

Alustasime Saskiaga. Ta on ikka äraütlemata armas ja kannatlik plika, sest ma olen ühe noore, riideid armastava neiu emana paras läbikukkumine. Esiteks olen ma kangesti karm. Kui ikka riie veel kanda kölbab, siis pole uut vaja. Lisaks on mind hirmsasti raske sinna riidepoodi saada. Ma olen Saskiale öelnud, et mingu söbrannadega. Las nad rahmeldavad ja kilkavad ja hulluvad. Aga ei! Hetkel on ikka emme vaja poodi saada.  No ja töepoolest, viimane piir oli käes. Püksid Pisuhännalikult ülalpool hüppeliigest ja särgid enam-vähem naba katmas. Tuli minna. Sel ajal kui Saskia riiulite vahel ringi hullus, istusin mina, nina raamatus, suvalisel taburetil ja lugesin. Siis kui aeg oli riideid proovima hakata, kolisin oma raamatukogu riidekabiini ette, kust järgmise tabureti leidsin ja edasi lugesin. Vahepeal käsis Saskia leide näitamas ja siis ma suutsin pilgu ikka ridadelt lahti kiskuda. Tüdruk sai igatahes isu täis ja kui me poest löpuks ometigi kevadesse pääsesime, öhkas plika önnelikult ‘Sa oled ikka maailma parim emme!’
No kuidagi tuli ju röömu väljendada.

Edasi tuli raamatupood (okei!), siis juustupood, siis veinipood, siis lihapood ja löpuks too suur keskus, kus trepid väsimatult kärudega inimesi üles-alla söidutavad, kus jänesteks riietatud kooliöpilased shokolaadimune jagavad, kus riietepoes ei mahu odavad t-särgid enam karussellile, kus toidupoes saab täidetud kupongi eest kinkepaki, mille sisust me enamus laiali jagame, sest seda suhkru ja soolakogust ei taha küll endale sisse kühveldada. Ma tahaks need ‘tasuta’ tilulilud seadusega ära keelata. Need plastmassist mänguasjad, mis müslipakis lapsi peibutavad, need pakendisse uppunud tillukesed kommid, mida küpsist ostes kaubaks peale jagatakse. Need möttetud ‘kingitused’, mis juba laiali jagades prügi on.

Ma olen asjadest väsinud! Ma tean, et meie kodus on liiga palju pahna, aga ma ei saa seda niisama minema visata, sest need ei ole ainult minu asjad. See, kui mina nende esemete keskel aina enam lämbumist tunnen ei tähenda, et teised neist loobuda sooviksid. Mul on hetkel tunne, et miski ei teeks mind röömsamaks, kui seljakott ja saapapaar ning aasta koos perega mööda ilmamaad rännata. Ilma asjadeta. Ilma ostukeskusteta. Ilma plastmassit jäneseta, kes koos teiste sajatuhandega Hiinas valmis vorbiti ning siin küpsisepakki topiti.


Täna on lihtsalt selline päev.

Thursday, 30 March 2017

Raamatutarkusest vereringeks

Mäepapa oli joogatunnis kangesti rahutu. Küll oli vaja körva tagant sügada, küll särki siluda. Asend, mis tavaliselt nii kenasti välja tuli, muutus seekord tsirkusetrikiks. Must ja sünge pilv tema pea kohal vajus tunni edenedes aina sügavamale silmade peale ning löpuhingamist takistas köigele lisaks kinnine ninasöör.
Ühesönaga saalist jalutas välja üks tilluke ja tige siil.

Köigepealt olin nöutu, siis norgus, siis pettunud ja löpuks hoopistükkis pahane. Esimesena pritsisin iseenda sodi täis, et kuidas ma ikka piisavalt tasemel öpetaja ei ole. Kuidas siis nii, et öpilased tulevad ja ei leia minu tunnis rahu?! Ehk siis, tüüpiline mina. Esimene pirakas kivi alati iseenda kapsaaeda.
Edasi sain mingit trajektoori pidi mäepapa peale pahaseks. Ja löpuks olin sellises sasipuntras, et pidin üldse ruttu magama minema.

Ma pakun, et te aimate juba ette, millega lugu löppes. Hommikukohvi juues kuulsin mäemehe tööäpardustest ning sügavatest stressiallikatest, mis ta vaest peanuppu kogu eelmise öhtu ja öö pantvangis hoidsid. Ma oleks vöinud punane nina ees ja oranzh parukas peas talle komejanti ka mängida, aga pilv oleks ikka püsinud.  Ehk siis, see polnd kaugeltki minu kui joogaöpetaja lugu. See lugu polnud üldse minu lugu, mitte mingi nurga alt.

Hea mitu aastat tagasi oli ühes klassis, keda ma öpetasin meeletult mossis olemisega plika. Istus teine nagu kuri keldri kakand klassi tagumises nurgas ja pörnitses mind paksu kulmu alt. Mäletan, kui keeruline oli temaga ruumi jagada. Ta vöis mus paanikat, siis masendust, siis lootusetust tekitada. Mida ma valesti teen? Miks ma teda kaasa haarata ei suuda? Miks ta mu peale nii kuri on? Tema kehakeel tulistas mu suunas mürgiseid nooli. Vöi noh, mulle tundus nii.
Koolilöpu peol tuli see sama tüdruk minu juurde ning ütles,

Need olid parimad inglise keele tunnid üldse! Ärge palun midagi muutke!’

Ma olen endale alati rohkem muretsemist kaela kahmanud kui vaja. Neid kordi, mil ma end kuidagiviisi teiste ees vastutavaks olen pidanud ei jaksa kokku lugedagi. Nüüdseks mulle tuntud pöhjusel, olen ma kaua-kaua enda sees kandud seda kummalist kartust, et pean hoolitsema mitte ainult enda vaid ka teiste heaolu eest. Ja siit see veider ja tervisele kahjulik arvamus, et kui kellelgi on nina norgus, siis ma pean kohe tegutsema hakkama.

Elu on kasvamine. Ja ma ei armasta vist midagi nii intensiivselt kui isiklikku arengut.
See suuremaks saamine ei käi mingite reeglite kohaselt. Mönikord on ‘kohale jöudmiseks’ hästi palju aega vaja. Teinekord piisab ühest klikist, et aru saada. Aga mida enam ma loen, mida enam jooga ja meditatsiooniga tegelen, seda rammusamaks elu muutub. Tasahilju pöimuvad erinevad niidi ühte ja saavad jämedaks elunööriks, millest vajadusel kinni haarata.

Eespool kirjeldatud lugudele möeldes, meenuvad eelköige kolm niiti.

Nii nagu meie önn on meie endi teha, ei saa ma teistele seda vägisi sisse sööta. Igaühel on oma lugu ja vaev ja kannatus. Seda teistelt ära vötta ei ole meie vöimuses. Selleks peab inimene ise otsuse tegema. Meie saame toeks olla, kuulata, austada.

Teised kaks tänahommikust niiti tulevad Tolteekide elutarkustest.

Asju ei tohi isiklikult vötta J See, kui keegi mossitab, ei ole minu süü. See, kui keegi närviline liikleja signaali annab ja siis rusikat viibutab, see pole otseselt mulle suunatud. Kui keegi mu tunnis kurja näoga jöllitab, siis ei ole see minu lugu. Minu asemel vöiks ükstapuha kes seal ees seista.

Ära tölgenda. Suur osa meie jamasid tulenevadki liigsest tölgendamisest. Ta mossitab, sest on minu peale pahane, sest ma ei oska piisavalt hästi öpetada. Kuigi tegelikult on plika turris, sest poiss-söber pole juba mitmendat päeva helistanud. Ta ei vasta mu kirjale, sest ma ütlesin midagi valesti ja nüüd on ta pahane. Kuigi tegelikult on tuttaval meeletult kiire aeg ning töömeilid sajavad uksest ja aknast sisse. Jöua siis veel isklikke kirju kirjutada!

Ma olen igasugu raamatuid, küll eneseabi, küll filosoofilisi, küll jooga ja budismialaseid ikka kamalaga lugenud. Üks märkmete kaust ajab teist taga ja raamatud on sedelitest punnis. Aga miski ei kaalu üle seda tunnet, kui korraga käib klöks ja raamatutarkus ‘koju jöuab’ ning organsimi valgub. See tunne, et ma sain aru, kogu keha ja meelega. When the penny really drops J

See on imeliselt hea tunne.

Teile ka hästi palju penny’sid!

Ja kuna mu insta feed on kuhugi virtuaalparadiisi uitama läinud, siis löpetusels natu pilte ka ...






@swisssirja