Sunday, 15 January 2017

talvine idüll Shveitsi moodi




Ma pakun, et kell oli umbes viie ringis öhtu kanti, kui autotäis väsinud ent punapöskseid mäekolle suusanölvadelt koju vuras. Körgete lumevallidega palistatud tee laskus vinka-vonka alla orgu. Üksikutes mägimajades, seal, kust puhkajad veel koju polnud söitnud, suitses korsten, siin-seal kaevas vammuses tegelane autot valgest löksust välja.
Meile saabus kauaoodatud lumi! Tuli taas ühe korraga. Tuli nii, et ei näinud oma ninaotsagi. Tuli nii, et teetöölisest naabrionu sai taaskord päeva ja öö maanteid puhastada, magamata, vöileiba otse roolis ampsates. Tuli nii, et köikidesse küla aedadesse ilmusid üleöö haruliste oks-kätega memmed, lumest läbi sumpavad sirgete äärtega jalgteed ja aiaäärele nöjatuvad laiad labidad. Majade uksed löid valla ja öue jooksid tutimütsides lapsed. Korraga oli nii palju lapsi! Ma ei arvanudki, et meie külas nii palju lapsi on! Nii et lumi ikka suudab neid helendavatest ekraanidest eemale peibutada.

Söitsime mäest tasapisi allapoole, kui märkasime tüdrukut ja poissi, kes teeäärset lund riivates suusakuurortist kodupoole marssisid. Ühel olid suusad ölal, teine kaisutas lumelauda kaenla all, hölmad lahti, mütsid kelmikalt kuklas ja rammestusest samm mönusalt laisk. Kuna päris alla külani oli veel kangesti pikk tee minna, siis jöudsime autos järelduseni, et ju nad mönda kuusemetsa peitu pugenud mägimajja astuvad. Et küllap on neil seal oma puhkepaik, kus nädalavahetustel nautlemas käia.
Ja korraga tajusin ma hästi selgelt, et see ongi see muinasjutuline Shveits oma mägede, mägionnide, suusnölvade, paksu lume ja suussulava juustufondüüga.
Koju jöudes tegi mäepapa ahju tule, avas punase veini ja riputas märjad suusasokid kamina ette kuivama.

Aitäh!

Thursday, 12 January 2017

Pantvangid ja ooper



Braavo! Braavo!
Ma töusen püsti ja aplodeerin. Käed sirutuvad lava poole, körgemale, kaugemale. Kogu mu keha kaldub ettepoole, vaimustusest kantud. Mu silmadest, körvast körvani naeratusest, kogu ilmest kiirgab ülevoolav imetlus. Minust purskub tänutunne. Ma särtsun ja kihisen ja mullitan. Ma plahvatan ekstaasis.
Ja potsatan siis jöuetult toolile. Eesriie langeb. Tuled pannakse pölema. Maailm mu ümber ärkab uuesti ellu. Raamat jääb kinniselt pölvedele lebama.



Päeval, mil Ann Patchett’i Bel Canto tegelased mu ajju marssisid ning pantvangiks vötsid, algas minu sisenemine klassikalise muusika maailma. Hetkel ei kuula ma töesti muud, kui klassikalist muusikat ja eriti just ooperit. Pannkooke tehes ümisen Luikede järve, tööle söites kuulan kohalikku klassikaraadiot ja üksi kodus olles lasen sopraanodel all köögis kogu maja helidega täita. Ma ei arvanud, et ma ooperiga kunagi söbraks saan. Klassikaline muusika laiemalt küll, aga need ‘kiljuvad’ prouad, ei, sinna mul asja polnud. Kuni olin lugenud Bel Canto esimesed viis lehekülge.

Ann Patchetti romaan on juba koha sisse vötnud minu selle aasta parimate raamatute listis ja kui mind ei ootaks laeni körguv kuhi järgmisi maiuspalasid, alustaksin vist otsemaid algusest uuesti. Nagu möni lugu, muusikapala, mida aina ja taas korrata, no näiteks see siin.

Bel Canto on kolmsada lehekülge sama maja ühe kindla seltskonna inimestega (siis terroristid ja nende pantvangid), aga kui suureks vöib üks paik kasvada!

Kuskil Löuna-Ameerika riigis tormab grupp terroriste diplomaadi majja, kus peetakse jaapanlasest suurärimehe sünnipäevapidu. Laval on maailma kuulus ooperidiiva, keda too jaapani ärimees jumaldab. Saalis söövad ja mönulevad kakssada rikast ja ilusat ilmaliidrit. Edasi tuleb mitu kuud vältav pantvangiLUGU. Mitte kriis, ega draama. Hoopis üks lugu sünnist ja kasvamisest ja öitsele puhkemisest. Terroristid polegi vist päris terroristid. Ja pururikkad ilmaliidrid polegi muud kui lihast ja luust kohati lapsekingades tundeinimesed. Karukarva kohmakas vene ärimees, kes niiviisi armastust avaldab, et minu lugeri ekraan märjaks sai. Terroristist jömpsikas, kes hea ja tubli poiss olla ihkab. Geniaalne tölk, kes valdab pea köiki maailma keeli ent astub elus esimest korda tunnetemaailma algklassi.

Bel Canto on ilus ja naljakas ja kurb ja vaimustav. Lugu lausa pillab nauditavaid kujundeid. Mitmel korral pani loetu mind öhku ahmima ja vaimustusest enda ette pomisema, ‘Kuidas? Kuidas ta oskab?!’
Tegelased kasvavad hinge, vangid ja terroristid käsikäes. Ja löpus, siis kui saabub tormine löpp-vaatus, ei teagi ma enam, kes on kes.

Ma pean nüüd paar päeva lugemispaastu,  sest hetkel ei mahu ükski uus lugu ega tegelane mu sisse. Ma ei suuda sealt majast veel lahkuda. Ma lasen muusikal noid tundeid veel elus hoida. Ma unelen natuke veel.

Sunday, 8 January 2017

Perekond kuningad


Mul oli meeles, et ma ei armasta alpikanne. Ilma pöhjuseta, ebaaus, ülekohtune otsus. Mitte, et alpikannid sellest heituksid. Neil on absoluutselt suva, kellelel nad meeldivad vöi mitte. Aga näe, minu elu oli sellevörra tühjem, lilletum, alpikannitum, kui lubate.
Nüüd on mu köögilaual punase-valge täpilises potis tumeroosad alpikannid. Ja ma ei jaksa neid ära jöllitada. Töin teised kuuske välja vahetama, lill sisse, kuusk okkasadus välja. Vaatan neid ja mötlen, kui vaprad tegelased mul siin on. Aasta köige külmemal ajal vötavad nemad ette ja hakkavad öitsema. Just siis, kui päikesest soojaks köetud suvepäeva vöimalikkus on köige tuhmimaks muutunud, tulevad need vaprad öied ja ergutavad edasi rühkima. Nad on nagu enneaegsed kevadekuulutajad.

Ärkan taas vara. Esimestel hommikutel tuli jöuga keha voodist välja tirida. Want to be tough, be tough! Aga organism on plastiline ja täna hommikul klöpsasin silmad enne äratust lahti. Mida valgemaks ilm kasvab, seda varajasemaks ma oma kellaseiereid nügin. Vaatame siis, mis kuked arvavad, kui ma varasuvel neid üles ajama lähen, endal juba kohv joodud ja tukk kenasti kooldus?!
Ma pean hommikud endale saama! Mulle on eluliselt oluline paar tundi üksi olla, tühja ruumi ainult iseenda mötetega täita, vaikuses uuele päevale vastu minna. Vötke mult see vabadus ja ma tunnen end kui superstaar, kes saabub uimaselt kööki ning keda rapsib ahne kätemeri igasse ilmakaarde.

Öösel sadas lund. Sajab vist veelgi. Ma ei näe, sest rulood on alles ees ja ma ei taha nende surinaga muud rahvast äratada.
Öuest tulev vaikus on lumevaikus. Selle vaikuse järgi ma otsustangi, et vist ikka sajab veel.
Lumest vöiks raamatuid kirjutada, eksju? Sellest, mis ta endaga kaasa toob. Sellest, mida üks lai ja kohev valge mass teha suudab. Ma ei räägi siin lumme mattunud teedest,  hangedest. Ma räägin tundest. Sellest, kuidas need erilised tunded igal aastal uuesti tulevad. Möödunud aasta lumesüsti möju on kehast ammu haihtunud, vaja on uut doosi.
Kui paar päeva tagasi esimesed helbed tänavatule sööris liuglema hakkasid, siis Saskia söna otses möttes sööstis voodist, haaras mind varrukast ja kisas ‘La neige! La neige!’ Teismeea röhuv keep oli maha libisenud lastes önnelikul, vabalt vaimustuval tüdrukutirtsul täiel kopsul hingata. öhkörna helbe jöud!

Kolmekuningapäeva hommikul on meil traditsiooniks kooki süüa. Mandlikreemiga täidetud küpsetises on peidus tilluke kuju. See, kes kuju endale saab, on kuningas! Kolm mäekolli istusid lusikad püsti pihus ja ootasid hinge kinni pidades, kui ma noa kröbedasse koorikusse löin. Käis vaikne klöks. Esimese noatorkega olime kuju kätte saanud.

‘See on märk, et me oleme üks mönus, ühtehoidev seltskond!’ ütlesin mandlikreemise suuga, kui lapsed kullakat paberkrooni kordamööda pähe proovisid. ‘Oleme sel aastal köik koos kuningad!’

Wednesday, 4 January 2017

Et ennast oimetuks lugeda

Ma nägin oma elu esimese zombie une. Vanaproua, kelle silmad olid verepaistes ja kes pörandalt nagu vilunud iluvöimleja selga kaaritades üles kargas. Justkui tagurpidi filmis, pölved, puusad, rind ja hopsti, pea. Haarasin väikese poisi ölgadest, raputasin teda endale otsa vaatama ja karjusin ‘Jookse siit minema!’ Ma ei näinud ta nägu. Ma ei tea, kes ta oli. Mul pole örna aimugi, miks see tilluke poiss minu körval oli. Aga mul on nüüd hea meel tödeda, et ma köigepealt teda ohust päästa püüdsin. Mul on uhke olla. Mis siis, et ainult unes. Aga uned on ju ka könekad.
Aju saatis need kaks signaali. Saatis selle painava verevalumeis näoga zombistunud proua. Ja päästmisoperatsooni.
Ma saan aru küll, kust need lood tulevad, mis mu peas ja elus praegu toimub, et selliseid unelugusid sünnitada.
Minus on paanika. Mul on pidev hirm, et aeg saab otsa. Aeg on liiv, mis jookseb kiiresti sörmede vahelt pörandale ja pihud tühjenevad enne, kui ma köik selle ära jöuan teha, mida ma oma päevadesse suure vaimustuse ja ahastusega topin. Päevadesse ja ellu üldse.
How we spend our days is, of course, how we spend our lives, kirjutas nii tabavalt Annie Dillard.
 Ma tahan sel aastal palju rohkem lugeda. Ma tahan end raamatutesse uputada, oimetuks lugeda, segaseks ahmida. Mul saab selle aasta kolmas raamat kohe läbi. Algus on paljulubav, kas pole?!

Esimene raamat läks ludinal. Aga see oli natuke nagu sohimäng ka. Seal oli teksti körvale palju kerget ampsamist, retsepte, pilte, ödusa elu ideid. See raamat oli muidugi könekas esimene lugemine, sest ta andis kuidagi loomingulise avaakordi – tuli tahtmine kogu see aasta niimoodi koduselt, ödusalt, loominguliselt elada. Märgata ilu igal pool, luua soojust justkui ei millestki, nautida iga antud hingetömmet. Esimene ja viimane hingetömme – selle vahepeal on elu.

Edasi tuli kaks kirjanikudaami. Kaks suurkuju. Ameeriklannad Mary Oliver aj Annie Dillard. 
Ma valisin seekord nende esseedekogumikud. 




Nad on ajas ja ruumis enam vähem körvuti tegutsevad naised. Nad könnivad korraks lausa samu radu, vöi siis peaaegu. Aga kuidas nad oma elamused, tunded, tuiked sönadesse püüavad, see on otse loomulikult hoopis erinev. Ja seda pönevam lugejale. Mary Oliver on mulle kallim. Teda lugedes valdavad mind sarnased vaimustushood kui Tönu önnepalut lugedes. Ma saan tast aru. Kohati tekib lausa müstiline  kogemus, kus mu süda temaga samasse rütmi lööb. Lennukas, lihtne, vabastav, vaimustav. Mary’t lugedes ma ahmin lugupidamisest öhku. Ikka ja jälle satun tema ridu pidi rännates kohta, mis vötab hingetuks. Ja siis ma loen uuesti ja veelkord ja jään silmad kauguses ‘seedima’. Klassikalises joogas viibitakse peale igat ‘asanat’ hetkeks puhkseisundis, Shavasanas, ehk pikali asendis. Sedasi pikeneb just löpetatud joogaasendi toime, kehal ja meelel on aeg mäletada. Samamoodi jään mina Mary Oliveri lugedes aeg-ajalt puhkeasendisse, et ilu saaks minusse laskuda ja sadestuda. Kiirelt edasi lugeda oleks ebaviisakas. See oleks ilu raiskamine.


Mary Oliver on looduselaps. Loodus ja lugemine hoidsid teda lapsepölves elus, kui köik muu oleks hukatusse tirinud. Ta on kasvanud Walt Whitmani, Ralph Waldo Emersoni, Henry David Throeau ja teiste suurkujude ölul. Ja looduse rüpes. Ja see köik on tema ridades peidus. Ma laadisin endale Whitmani Leaves of Grass’i lugerisse. Nii suur möju on Mary Oliveril mulle!
Annie on ka looduse uurija, vaatleja, lahti kodeerija. Aga Annie on muidugi köike ja palju muud sinna juurde. (Mary Oliver muidugi ka!) Aga Annie Dillard on keerulisem, käänulisem, abstraktsem. Teda on väsitav lugeda. Ma lähenen igale tema esseele kerge hirmuvärina ja pöksuva südamega. Kas tekst vötab mind omaks? Kas ta laseb mind ligi? Kas ma leian selle kitsa avause, millest sisse pugeda? Ja kui ma juba jutulönga kätte saan, kas ma suudan teda hoida. Mitmel korral on see löngaots mu sörmede vahelt justkui märkamatult maha libisenud ja siis ma taipan, et loen sönu, ilusaid sönu, aga nende taha enam ei näe.
Annie Dillard’i esseed on täis viiteid lugematutele teistele loojatele. Kui tema lood just otseselt mönest must loost ei sünni, ellu ärka, siis lendlevad need jutud kindlasti paljude teiste lugude tuules.
Ma vaimustun tema hämmingust. Sellest peaaegu piinavast kirest, vajadusest ARU SAADA. Vöi nagu ta kirjutab ‘Is anyone running this show?

Vöi hoopis sedamoodi, ‘Some unwonted, taught pride diverts us from our original intent, which is to explore the neighbourhood, view the landscape, to discover at least WHERE it is that we have been so startlingly set down, if we can’t learn why.

Nii Mary Oliver kui Annie Dillard pole lihtsalt jutuvestjad, keda kuulata ja siis edasi liikuda. Neid ei saa niiviisi lugedagi. Need on kirjanikud, kes tulevad, et jääda. Nad on need allikad, kust ikka ja uuesti, sööm söömu haaval rüübata.



Sunday, 1 January 2017

Teenäitajaid köigile!





Kolm viilu mandariini ajavad asja ära. Kolm pisemat mahlaplahvatust hamba all. Kolm viivukest naudingut, mis oma hetkelisuses sakutavad ärkvele köik meeled. Noh, nüüd! Ainult nii palju ja ainult nii kauaks. Pärast jäävad koored ja mälestus. Ja tänutunne mäepapa ees, kes taipas karmile mäkketöusule turgutuseks ühe oranzhi palli kaasa haarata.
Killuke mandariini oli minu selle aasta teine amps. Esimene oli kuhi kreemikooki, mille ma üheksa paiku veel magava maja köögis ahnelt sisse ahmisin. Silm ei pilkunud ja ükski patune süütunde möte peanupus ei hiilinud, kui ma lusikas lusika järel kohevat rullbiskviiti näost sisse ajasin. Möni hetk on öige hetk kreemikoogi jaoks ja seda ei tohi maha magada.

Ma mönulen aasta esimeses päevas. See natuke uimane kahe koma vahel olek, kus pauk on küll käinud, aga lippama ei pea veel hakkama. Täna on järelejäänud salati ja piruka, diivanil keras teleka vaatamise, öues niisama ringi uitamise päev. Tänane päev on kestnud juba igaviku, mis algas enne uinumist ja kestab veel ärgateski pikalt pimedasse väsinud öhtusse välja.

Ma ei raatsinud tule juurest enne nelja ära tulla. Seisin nagu metsamoor tähistaeva all, puunotti limpsavate leekide soojuses ja toetusin pikale vaiale. Ümberkaudsete majade akendes kustusid järgemööda tuled justkui kamba hiiglaste silmad, mis väsinult kinni vajusid. Kaugel maanteel vurasid viimased autod, mis pidulisi koju söidutasid. Kuskil karjatas miskipärast ahastuses neiu ja paar maja eemal sulgus uks. Sündinud vaikuses oli hea seista ja tuld vaadata. Kui korraga huikas öökull. Huikas uuesti. Ja siis veel möned korrad. Ja ma olin loodusele selle annetuse ees tohututlt tänulik. Et ta kinkis mulle nii imelise hetke kohe uue aasta esimestel tundidel. Ma tahaks veel rohkem metsa minna. Ükskord ma vahetan kulunud 365 päeva uhiuute vastu välja kuskil sügavas looduses. Mönes paigas, kus öökull ei huika ainult müra hetkelistes sulgudes.

Nagu eelmiselgi aastal tegime aasta uuel päeval kodumägedes paaritunnise tiiru. Lund ei ole. Ja paari nölva jöuab päike enne rahnu taha libisemist juba päris soojaks kütta. Eriti need liivasemad mändidega palistatud kallakud. Seal vöib silmad kinni päikese poole passides end kuskile Kabli randa unistada. Eemal voolava mägijöe kohina saab suure igatsuse korral merelainete randa rullumiseks möelda. Igatsus annab mötteile tiivad!
Puude vahelt pruunile aasale astudes hakkas üks lind laulma kevade laulu. Jäime Eestimaalt külla tulnud söbrannaga seisma ja täheldasime kooris, et on jah kevadelaulik. Too sama, kes kodumaal räästa tilkuma lööritab. Aga et siis nüüd?! Keset südatalve. Vöi siis keset seda, mis peaks olema südatalv. Mis selle linnu sees toimub? Kas ta on önnelik, et külm ühtegi liigikaaslast kangeks pole toksanud vöi hoopis meeltesegaduses, et polegi aega häälepeaelu puhata. Et kus on see piiritu valge, mis kodused kandid tundmatuseni sama teki alla peitis ja majade hoovidesse puude külge krömpsuvat maiuspala völus.

Kevad on muidugi petlik. Eriti jaanuaris. Koju jöudes oli kange külm kontidesse pressinud ja ainus möeldav paik siinsete ridade kirjutamiseks on omas voodis paksu tekikuhila all. Aga ma vaatan, et tuleb ikka teepott tulele panna ja tuli ahju teha, sest see luuüdini tunginud külm ei anna vöitluses nigelate tekkitega alla.

HEAD UUT AASTAT, armsad blogisemud! Mul on 'selle aasta söna' nagu talisman taskus ja paar uusaastalootust ikka hinge all ka. Ma neid päris lubadusteks ei sildistaks. Pigem on teised nagu majakad, mis öigel kursil hoiavad.


Soovin neid Teile ka. Las meil köigil olla paar vilkuvat teenäitajat ja juhatagu nad Teid ikka öigetesse randadesse.


Ja aitähh, et te olemas olete! Selle eest, töepoolest, SUUR AITäH!

Friday, 16 December 2016

Tasapisi pühade suunas


Normaalsed inimesed otsivad talve tulekul kapist koipaberite sisse mässitud villase tutt-mütsi ning panevad peanupu sedasi sooja kaane alla. Ebanormaalsed inimesed, loe mäemamma, lähevad juuksurisse, ajavad end pehmelt öeldes kiilaks ja kaotavad siis suures pakases hääle. Järele jääb kala-laadne tegelane, kelle suu küll liigub, aga häält sealt ei tule. Päris huvitav oli niiviisi koolis tundi anda. Nagu vana raadio, mis köigepealt kähises, puhises, kiuksus ja siis, kui öpilased juba kannatust kaotama hakkasid, tulid löpuks sönad ka.
Poes hakkas kassiir minu kurguraginat kuuldes iseenda torusid puhtaks köhima. Ja ma pakun, et ta liigitas mu lootusetute ahelsuitsetajate kategooriasse.
Ehk siis, tali on täies hoos. Jöulud marsivad samuti kindlameelselt otse meie suunas. Isegi kui mina midagi otseselt ette ei vöta, mingeid spetsiaalseid jöuluriituseid ei korralda, siis kehal on omad rütmid ning tema juba teab, millal kapsast ja piparkooki nöudma hakata. Kummaline, kas pole? Aasta otsa vöin elada ilma kapsale ja küpsisele mötlemata, aga piisab vaid paarist jöuluviisist ja küünaldest öistel akendel, kui keha läheb mingile pühaderezhiimile. Nädala alguses hakkasin keset ööd heast peast pipaarkooke küpsetama. Külmkapis kükitas veel üks pakike söbra Eestist saadetud tainast ja nii kui see pruun pallike mu meeltesse sisse söitis, oli vöimatu neele peatada ning niiviisi saigi köht enne uinakut korralikult punni kröbistatud.

Kuuseke on sel aastal väga viisakas. Pikk aga suht kleenuke (heas möttes), nii et peale puu püstipanekut mahtusime kogu perega samal ajal samasse ruumi. Väga tervitatav ju!
Kuusega on nagu esimese lumegagi. Igal aastal härdun uuesti. Isusin eile pimedas toas ja passisin ainiti kuuse tillukesi tulukesi. Ahjus praksus taustaks veel viimane halg. Sellisel hetkel valdab mind nii tohutu pühalikkuse ja önne tunne, et hakka vöi omaette öises köögis Ave Mariat laulma. Teiste pereliikmete, sealhulgas kasside, suureks kergenduseks ma viisijuppi üles ei vötnud, aga siuke ninnu-nännu heldinud mäemamma olen ma hetkel nii ehk naa.

No näiteks tuli mul korraga vastupandamatu isu öhtul kogu perega koos midagi lugeda. Ega see, et lapsed juba ettelugemise east ametlikult väljas on, ei tähenda ju päkapiku pissigi. Ehk siis, ette vöib absoluutselt alati lugeda. Mul oleks näiteks tohutult hea meel, kui keegi mulle aeg-ajalt ilmekalt midagi ette loeks (peaks vist audio raamatute peale mötlema hakkama). Mäletan oma kalleid taati ja memme, kes igal pärastlöunal töötoas istusid ja lugemistundi nautisid. Memme, kes selleks ajaks silmanägemise juba samahästi kui kaotanud oli, istus tugitoolis ning kuulas, kuidas taadu kirjutuslaua taga lambivalgel raamatut ette luges. Kui ma hästi mäletan, siis nad lugesid ikka päris kaua. Memme toetas käega pead ja kadus iga reaga aina enam kujutluste maailma, taadu hääl teda aina kaugemale kandmas. Mingi eriline meeleolu oli seal toas, mingi sügavam hingamine.
Kui ma meie lastele jöululugude kogumiku ostsin, siis ei julgenud ma suurt midagi loota. Vahest ehk seda, et vähemalt Sten poiss diivanile minu körvale kobib ja viisakalt loo löpuni kuulab.

Tegelikult juhtus aga niiviisi, et kogu mäepere, pluss kassid, olid suures toas kopras koos ning lugesid järgemööda lugusid ette. Isegi Sten, kes hetkel veel raamatutega söbraks pole saanud ning lugemisega hirmsasti jännis on, manus, et tema ka ühe loo ette vöiks lugeda. No tule saan appi! Sten ja tahab ise lugeda! Niiviisi kordamööda pajatades, kandus öhtu vaikselt öösse, mäepapa löug tonksas aina ja uuesti vastu rinnaesist, Sten haigutas löualuud paigast ja majas oli selline eriline jöulutunne. Sest mis see jöul muud on, kui rööm koos olemisest ja koos tuksumisest.
Tuksuge mönuga!