Thursday, 16 March 2017

Palju liumägesid!

Kohe varsti peaks ahjuukse pisemast praost majja kaneelilöhna imbuma.
Ja kohe varsti tuleb mul ülemise korruse tubade taha kolistama minna, et kamp unimütse üles raputada.
Aga enne kui siinne Alpi kodu hommikustesse sahmerdamistesse upub, kingin ma endale sünnipäevaks aja, pea pika tunni, et kohvi körvale klahve klöbistada ning aeg-ajat veel pimedast hoovist kostvat linnulaulu nautida.
Sedasi ongi köige toredam. Kui mul on aega iseennast üles leida, enne kui muust maailmast sotti peab saama.

Ma olen nüüd päris suur tüdruk juba ja üht teist peaks elust ikka teadma ka. Vöi mis elust! Iseendaga peab tuttavaks saama. Ja siis söbraks. Ja kui ma neljanda kümnendiku sees tunnen, et hakkab vist looma, siis vöib töepoolest iseendale julgelt palju önne soovida.
Tee iseenda manu on kaval ja konarlik. See on natuke nagu laadal köndimine. Iga uue nurga peal kisavad ja karjuvad peibutised, mis kogu jöust sind enda kundeks proovivad öngitseda. Aeg-ajalt läheb osadel önneks ja mingi viiv sa usud siiralt, et nende poolt pakutav ongi sinu önne retsept.

Elu keskme poole jöudmine on tegelikult äraütlemata tore. Mitte et laadalisi vähemaks jääks vaid sinu oma kuulmine muutub. Körvad hakkavad sissepoole koolduma, hakkavad sinu enda seest vastuseid otsima.

Mina langesin ja langen veelgi eriti just hirmutajate löksu. Olen endale aastatega vastiku kartuse puugi külge pookinud. Karta on ju nii lihtne. Karta saab köike. Anna kujutlustele vaid kütust ja nemad siis uhavad päev päeva järel nii, et huultele ei jää närimisest naharibagi.
Ma kardan ettepoole. Tahapoole ei saa ja hetkes elades pole aega. Ettepoole kartimine on hästi tobe ja tüütu. Esiteks tuleb kartused väja möelda, sest tulevik teatavasti ei eksisteeri mujal kui meie peanupus. Ja teiseks tuleb nende hirmudega siis elada. See on eriti pärsiv, sest pelgamine on nagu kibe maitseaine, mida magusale hetkes elamisele peale raputada.

Kook sai valmis. Mönusalt pruunikate servadega öunapomm. Ja mulle märkamata on öues valgeks läinud. Taevas on taaskord pilvitu ja soojakraade lubas ilmajaama tädi pea kakskümmend. Ilus algus ilusale päevale. Ja ilusale uuele aastaringile.

Elu on paras laadaplats. Aga seal kooris kisavate tegelaste vahel on aeg-ajalt muhedaid teenäitajaid ka. Istusin eile ooteruumis ja sirvisin suvalist ajakirja, kui sattusin nagu tellitult ühe Shveitsi kaasaegse filosoofi, Alexandre Jollien, mötiskluste otsa. Ta kirjutas kartustest, elamise hirmust, krampis olekust. (Aitähh, hää filosoof, sünnipäevakingituse eest!)
Ja üks tema kujunditest oli nii könekas, et ma seal samas plastiktoolil vaimustusest peaaegu plaksutama hakkasin.
Elu on liumägi. Need, kes kardavad, hoiavad kramplikult servadest kinni. Nii et sörmenukid valged.
Aga vöib ka hooga! Vöib täiel rinnal liugu lasta. Vöib elul juhtuda lasta!


Olgu mu uus aastaring täis liumägesid!


9 comments:

  1. Mu armas Sirjake,
    Sinu rännak on olnud mõnusalt kirju nagu vanaema lapitekk, selles on erinevaid värve ja mustreid. Mulle see hirmsasti meeldib, aga mitte see pole tähtis. Tähtis, et Sa ise ka naudiksid ja õpiksid. Ma soovin, et Su teekond jätkuks sama põnevalt ja huvitavalt, et ikka neid värve jaguks. Ja mis peamine, et jaguks ikka häid kaasteelisi, kellega koos rõõmus ja mures sel teel astuda.
    Kallistan kõvasti!
    Suveni,
    Mae

    ReplyDelete
  2. Minu lemmikjutt! Sulle, kallis Sirtsu - kõige paremat sünnipäeva sellel aastal! :)
    Agne

    ReplyDelete
  3. Hooga liugu Sulle ja palju päikest!

    ReplyDelete
  4. Palju õnne ja rõõmsat uut aastaringi! Ole hoitud sel teel!

    ReplyDelete
  5. Õnne, head tervist ja looklevaid liumägesid! See paralleel on tõesti täpne, kui juba mäel oled siis alla tuleb sealt ju saada. Ise valid kas surud silmad kinni ja pidurdad kuis jaksad või tõstad käed ja lähed lustiga :)

    ReplyDelete
  6. Aitäh, armas hing!

    ReplyDelete
  7. Küll need vastuhöiked teevad ikka röömu!
    Paid Teile köigile!

    ReplyDelete