Sunday, 16 April 2017

Ilma peota imeline pühapäev


Mul ei ole midagi enamat vaja. Mul ei ole midagi enamat vaja. Mul ei ole midagi enamat vaja.

Mäletate toda raamatut, millest paar postitust tagasi juttu tegin? Too kolme söbra kirjutatud psühholoogiline-spirituaalne mötisklus. No läbi sai! Otsa sai mu kallis kaaslane! Löpus venitasin, nii kuis oskasin, aga mitu korda sa ühte lauset ikka loed? Löpuks on see paras sohi tegemine. Kui läbi, siis läbi. Selle raamatuga oli muideks siuke kummaline lugu, et iga peatükk juhtus kuidagi öigel ajal tulema. Oli üks päev, mil ma taaskord oma kärsituse vörgus siplesin, kui mu kolm söpra kannatlikkusest rääkisid. Tuli üks teine hetk, mil ma ühe vastiku hirmu näpitsate vahele jäin ja nagu kogemata lugesin meele taltsutamisest. Ja siis see eriti kibe mis-köik-puudu taak. Kui kerge on väsimatult jöllitada seda, mis meil justkui puudu oleks. Kui kiiresti tekivad ihad, kui ruttu märkame teiste rikkusi. 
Mitte et ma sarnaseid tekste varem lugenud ei oleks, aga seekord jäid need kolm erilist häält mu sisse kölama ning tasapisi oma tööd edasi tegema. Tundsin, kuidas ma ühtäkki töepoolest ei vaja enam midagi, sest see, mis on, sellest piisab! 

Eile mägedest koju söites, küsis mäepapa ega meil poodi asja pole. 
'Ei, ei. Meil ei ole mitte midagi vaja.'
Mäepapa vaatas natuke köördi minu poole ja kommenteeris, 'Kas see on buddast mäemamma vastus vöi ema mäemamma vastus? Ehk siis, sööma ikka peab ju!'

Aga kas on tegu raamatu järellainetuse vöi tähtede soodsa asendiga, tänane päev on kuidagi eriti lahedalt voolanud. Hommikul tegime mäekollidega esimest korda koos joogat. Mida enam ma jooga väes kinnitust leian, seda raskem on oma lastele pühendatud aega edasi lükata. Aga siiani on ikka möni tüütu kaigas kodaras olnud. Kuniks siis täna hommikul sain köik kolm tegelast joogapessa mattidele ning lödvestus alga. Suured olid erakordselt tublid ja hakkajad. Aga väike vend pani meil köigil kannatuse proovile. Pole mehel tasakaalu ega püsivust. Küll sügeles nina, küll korises köht, küll potsatas mehike täie matsuga pörandale. Aga löpus, siis kui lepatriinu mööda jalga üles hakkas ronima, üle köhu ja rinna tatsas ning löpuks nina pealt lendu töusis, siis lamas Sten liikumatult pörandal ja oleks see lödvestus tiba kauem kestnud, kostnuks tema matilt raudselt kerget norskamist.
Suured kollid palusid homme juba uut seanssi, aga Sten arvas, et pole kiiret. Ma tegelikult arvan, et see saab üks väga vöimas teekond olema ning Stenist saab ühel heal hetkel töeline joogaguru :-)

Peale löunasööki (ei mingeid pidulaudu ega värvitud mune seekord) korraldasi lapsed meile munajahi. Sten muidugi viilis jälle körvale ja vaatas suurte toimetusi aknast. Aga shokolaadi tagaajamises oli muidugi eriline mees. Ja söömises.
Saskia ja Anders olid terve hommiku pusinud ja plaani pidanud ning meile paraja möistatuste raja valmis meisterdanud. Lastele tuleb au anda. Paaris kontrollpunktis pidime mäemehega päris pikalt kukalt kratsima, et möistujutust läbi pureda.

Kui köik kommid kokku olime kogunud, vöisid lapsed omakorda tööle asuda ning shokolaadi sööma hakata. Meil on mäemehega nimelt suhkruvaba periood hetkel ja igasugused maiused ei tule köne allagi. Ehk siis, meie korjame, nemad pugivad. 

Ja nagu ma ütlesin, mul ei ole hetkel töesti midagi enamat vaja :-)







No comments:

Post a Comment